neljapäev, 15. oktoober 2009

Kaamos

Jäle uni on. Kogu aeg. Jään magama enne, kui lapsed. Hommikul ajame ennast kõik kuidagi üles, lapsed lähevad kooli ja mina - kui vähegi võimalik - jälle magama!

Käisin täna arsti juures, kõigepealt oma igivana õlavaluga, mille tarvis arst kirjutas kolme rohtu, kõik üsna odavad ja ikka kokku 200.- ligi! Nagu pensionärid, kelle pensionist üsna kindel protsent läheb ravimitele... Olgu, ma loodan, et neist tabladest ja määretest kasu on.

Omaette lõbus lugemine oli infoleht, mis sisaldas kõige krooniks surma võimalust mitme eri kõrvaltoime abil, näiteks infarkt või soole mulgustumine... Aga jah, mul on see häda olnud juba 5 aastat ja ega vist see niisama oodates enam üle lähe. Rääkimata sellest, et ma ikka jätkuvalt tahan trummi mängida, aga kui ma lõpuks enam kätt õlast liigutada ei saa, on p***s.

Teiseks kaeblesin põhjalikult väsimuse üle. Arst otsis välja mõne kuu taguse veresuhkru uuringu tulemused ja tuli välja, et ma olin parimate näitajatega patsient sellel lehel (ehk umbes 30 inimest)! Kolesterooli oli nii vähe, et ma olen vist kõige ilusam inimene Elvas! Aga vererõhk on madalavõitu, täna hommikul, kui ta seda mõõtma hakkas (ise tundsin, kuidas see kerges ärevuses tõusta püüdis), oli kõigest 100, alumist ma ei mäleta. Vereproovi tulemuse saan homme teada, aga arsti esialgne diagnoos oli - kunstnik! See tähendab siis tundlikkust ilmastiku ja eriti valguse vähesuse suhtes. Kuidas seda peaks nimetama, kutsehaiguseks?

Lõputuna tunduv pikk talv on ees, kui see oleks minu teha (st. ma ei peaks lastega tegelema ja tööl käima), magaksingi, nagu karu. Või siil. Või rästik. Või konn. Noh, väikese inimliku lisandiga, iga päev ärkaks söömiseks ja peldikus käimiseks paariks tunniks üles.

Kaamos.

7 kommentaari:

Andres ütles ...

Tuttav tunne...

Metsamoor ütles ...

Üsna võõras tunne, aga täna oleksin isegi tahtnud põõnama jääda... maigutasin vaid ja unistasin homsest hommikust...

Kudzu ütles ...

Ja ülla-ülla - andres on tegelikult vana hea Kudzu. Mine veel võõrast arvutit näppima!

kaaren ütles ...

Kaamos on uskumatult ilus ugrikeelne sõna... ning selle kõlades tulevad mulle silme ette sellised ilusad asjad nagu sepikoda, elus tuli mitmel qjul, elus muusika (kurrat, ei meeldi mulle see vanakreeka sõna, aga eestikeeles puudub sama mahukas, aga meie kommetele vastav sõna), ning veel - talvel tehti valmis kõik suvepäikese kätte viidavad iluasjad! Kyll me oleme alles Lõuna-Euroopa kultuuride poolt lamedax tehtud rahvas, need ju ei oska endaga midagi peale hakata, kui kylma on rohkem kui 2 kraadi & taevas tõmbub pilvedest mustax.
Tuletan meelde esivanemate kombed & arusaamise ajavöödetest ning sõnast "kaamos" ongi minu jaox jälle saanud ilus puhkeaega tähendav lausend. Sooja sygist!

Gerda ütles ...

Ohhh, milline tuttav tunne. Kuigi minu diagnoosiks ei tule ilmselt "kunstnik", siis absoluutselt samad tundemärgid ja soovid mul on. Magada, magada, magadaaaaaa

Sol ütles ...

Mida aasta edasi, seda pikemana ja külmemana iga talv tundub ja kevad paistab nii kaugel et ei tea, kas jõuabki ära oodata.
Pole isegi mitte väsimust ega und, ainult külm, külm ja külm. Ning tuim kurbus.
Ainus, mis meele natuke rõõmsamaks teeb, on suurte puuriitade vaatamine. Mida suurem riit, seda suurem rõõm : )

Skarabeus ütles ...

Igasugustesse analüüsidesse puudub minul nüüd usk. Peale seda,kui ühel tuttaval inimesel need võeti ja tehti, tunnistati 100%-liselt terveks. Nädal hiljem suri inimene ära.Vähki, nagu näitas lahkamine.