Kohtasin viimaste päevade jooksul Musta Auku. Selles polnud midagi meeldivat. Kui näete seda lähenemas (seda ennustab vaikus, liikumatus, aja venimine lõpmata pikaks ja enesetunne, nagu hakkaks keha väga aeglaselt ja vääramatult algosadeks lagunema, lõputu õuduse tunne), põgenege!
Ja ühtlasi soovin kõigile jätkuvat rõõmsat jõuluaega!
3 kommentaari:
Venimist kannatavad kõige rohkem absoluutselt igasuguste tajude, mõtteviiside jne jne koha pealt jäigad inimesed. Mõni läheb lolliks isegi siis, kui ta peab endale ette kujutama meie kodugalaktika tohutuid mõõtmeid, universumist endast rääkimata, vanaema eluiga, Aegade Algusest kõnelemata või tammepuu võra mahtu, Maailma loodusest arvamata. Aga Must Auk on vägagi mõnus mustrite punumise koht. Fyysiliselt seda ette ei pea kujutama, aga igasugu pärisasjade väändumised võivad anda toredaid uusi asju. Mul on vahest enne magamajäämist taolisi põnevaid mõtteid ja asjade muutumisi.
noh, päris depressioonikramp on iseasi. selle vastu aitab vaid miski väljastpoolt su enda universumit.
See kuulus sinna isiklikku sisemisse universumisse. Nüüd ma olen tagasi tuntud, sõbralikel tundemaastikel.
Must auk pidada olema otsetee läbi singulaarsuse. Sinna, kuhu vaja.
Postita kommentaar