Neljapäev, 20. detsember 2012

Lõpp. Või siiski mitte?

Täitsa lõpp, ülemus ei näe ka koju minna! Peale tööd vaja veel suusatada, siis jõusaali minna... Kuidas ma niiviisi rahulikult kududa saan, kui ta iga hetk nurga tagant võib välja hüpata? Ahistamine.

Teine teema, mis pisut nõutuks teeb, on ülemuse elukaaslane (või naine või kuidas teda nüüd õige nimetada olekski). Tuleb siia, marsib otse mehe kabinetti ja ei vaevu teregi ütlema. Siblib mu letist mööda edasi-tagasi suuski määrima jms, püüab kõigest hingest käituda, nagu siin ei oleks leti taga kedagi. Nagu siin ei oleks seda lettigi. Mitte üht korda pole tere öelnud. Imelik hakkab juba. Iga suvaline mats, kes wc-ssegi läheb, ütleb tere, aga näe, temal ei kõlba tervitada. Kas see on siis nii ületamatult raske?

Homme on seesamunegi... lõpp noh... sügise lõpp! Homme on pööripäev, talv algab, on käesoleva aastaringi kõige lühem päev ja pikem öö. Sügis on sel aastal küll eriti lumine ja külm olnud, vähemalt lõpuosa. Loodetavasti tuleb vähemalt kevad sellevõrra varem. No loota ju ikka võib?

Oot, midagi pidi veel lõppema...? Muidugi, minu järjekordne tööpäev lõpeb homme hommikul! Selle tarbeks on mul juba varakult varutud küünlaid, tikke, soola, kartuleid, makarone, konserve, küttepuid ja kõige uhkem olen selle üle, et mu varudesse kuulub puhta veega kaev õues! Nii võib mida iganes üle elada, olgu siis lõpp või mitte. Natuke piparkooke on ka varutud.

Mõni lõpp on juba saabunud - näiteks veerandi lõpp Elva koolis. Lastel juba tunnistused käes ja homme vaba päev.

Iga lõpp on millegi algus. Tööpäeva lõpp on vabade päevade algus. Sügise lõpp on talve algus. Ajastu lõpp on uue ajastu algus. Mõnikord ei saa täpselt arugi, et juba lõppes ja et uus on käes. Ma arvan, et selle maailmalõpuga on sama lugu - näiteks tuhat aastat tagasi elanud inimese silmale oleks praegune maailm küll täiesti tundmatu ja uus - vana on vahepealse tuhande aasta jooksul sujuvalt väga ära lõppenud. Nagu Herakleitos on öelnud: ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Ja Gabriel neiule tarkade sõnadega filosoofiliselt külge lõi: Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.

Nii et lõpp. Või siiski mitte?

Kommentaare ei ole: