Esmaspäev, 17. detsember 2012

Lõpule lähedal

Elus olen. Väga pole vigagi. Järelikult suudan ka maailmalõpu üle elada, kui piisavalt provianti on varutud.

Mida siis...?
Kududa eriti ei jõudnud. Lugeda ka mitte. Arvutis passida jõudsin natuke rohkem, aga osad asjad on ikka tegemata. Arved said siiski makstud. Magada sain ka natuke.
Töö poole pealt... ...nagu ikka - mõned suusapaarid laenutatud, mõned suusapaarid määrida lastud, mõnedkümned tassitäied kohvi ja teed müüdud, šokolaadi, küpsist ja krõpsu ka, 37 naist saunatatud ja mõned isikud dušitatud. Lõppematule hulgale kõikvõimalikele küsimustele vastatud. Ülemuse käsu peale suusalaenutuse hind lakke tõstetud, uued hinnakirjad välja trükitud ja neid häbenetud, sest iga saabaski mõistab, et uus hind on üle mõistuse kõrge.
Aga seda, kas ma tahan siin edasi töötada või mitte, selgeks ei saanudki. Sihuke tuimus tuli peale - ma ei ole nende 48 tunni jooksul kordagi siit majast välja saanud - et nii peened filosoofilised mõtisklused käivad üle jõu.

Varsti tatsan koju magama.

Kommentaare ei ole: