Laupäev, 15. detsember 2012

Maratoni esimene veeradik

Linnasaun, suusalaenutajad, -määrijad, kohvi- ja teejoojad, kellegi lapse sünnipäev väikses saalis... Tavaline laupäev.

Tagarääkimise olen selleks korraks lõpetanud. Kui see tüüp suudab meie asutuse elus hoida ja selle seisu ka parandada, kandku kasvõi kartulivõtmise riideid ja rääkigu setu-inglise keele segu. Vahet pole. Ja see, kui robustselt ta ennast väljendab, on sel juhul absoluutselt teisejärguline. Ainus, mis ei ole teisejärguline, on see kuidas ta oma töötajatega suhtleb. No ütleme, et arenguruumi on.

Jõul pressib peale. Siiani olin suutnud survele vastu panna, aga täna kostsid esimesed murdumise märgid. Pakid siia, pakid sinna.... Koolipakid on tehtud. Nüüd selgus, et töö juures oli otsustatud teha loosipakid väärtuses 10.-! No ei. Ma jätan pigem siia pidusse tulemata. Mul pole hetkel ühtegi senti sihukeste lolluste jaoks üle. Poisil läks vana juust telefon ka vist lõplikult katki. Ma imestan, et see üldse nii kaua vastu pidas - minu käes oli ta juba ammu surnud, kuidas Kaur sellest veel mingit elu välja pigistas, on mõistatus. Mis tähendab, et kuhugi olematusse eelarvesse tuleb telefoni jaoks rida tekitada.

Öö on ees. Ja siis päev. Ja veel üks öö. Reportaaž jätkub...

Kommentaare ei ole: