reede, 28. detsember 2012

Puhkus

Kujutage ette, ma olen saanud terve nädala jooksul kõik ööd kodus omas voodis magada! Ahh, milline õndsus! Ühtlasi olen loobunud kõigist kohustuslikest jõulusaginatest, millest vähegi on võimalik ja kudunud, lugenud, söönud ning maganud. Nii hea! Ma ei mäleta, millal viimati selline puhkus oli - kindlasti rohkem kui aasta tagasi. Mõned kohustuslikud käigud ikka olid - jõululaupäeval töölt tulles käisin ikka surnuaiast läbi ja süütasin mitmesse kohta küünlaid. Imeilus on surnuaed jõuluõhtul ja vana-aasta õhtul. Ainus aeg, kui surnuaed ei ole kõle, kui seal suurt ei nuteta vaid meenutatakse rõõmuga eelkäijaid.

Täna see õndsus lõpeb, olen tööl ja ööd ka siin ning hommikul maadlen jälle ööbijatele pudrukeetmise ja munapraadimisega. Niipaljukest seda rahu siis oligi... Jälle leian ennast mitme tegevuse vahel lõhki tõmbamas ja kui siis vaikne hetk tuleb, ei tule enam meeldegi, et laual on pool tassi kohvi ammu jahtunud ja et nüüd oleks paras aeg pissile minna...

Vahel ikka on vaikseid hetki, lühemaid, pikemaid. Võtaks raamatu kätte või veel parem - kudumise - aga ei julge. Ülemus on majas. Võib suvalisel hetkel oma kabinetist välja astuda ja siis ei kõlba mitte kududa. Kui just parasjagu mõnda klienti leti ees või telefoni otsas pole või mõne arve trükkimist pooleli, tuleb töötegemist kohe agaralt imiteerima hakata - sahtlitest midagi otsima, kaustasid lappama...

Aga homme hommikul lähen koju. Lähen koju ja magan, mõnuga ja pikalt. See üks päev tööl ei tohi rikkuda mu jõulupuhkust! Natuke on rikkunud mu perspektiive kaunile aastavahetusele auto, mis ei taha sugugi ilusti käia. Enne uut aastat ei võta keegi seda remontida. Kuidas ma Kudzu juurde saan? No sinna ikka saan. Hakkan pool päeva varem kõikvõimalike bussidega minema ja. Aga kuidas ma tagasi saan? Ma pean ju järgmisel hommikul kell 11 tööl olema! Kah puhkus või asi, aasta esimesel päeval tööle... Aga noh, riigipüha, tunnitasu kahekordne, mis seal ikka, elame üle.

Mis siis veel... Usaldusest olen mõtisklenud. Sellest, kuidas kass tükib hommikupoole ööd kaissu ja jääbki nohinal magama ja see usaldus - magada inimesega ühe teki all, usaldada oma väike magav keha suurele inimesekolakale otse kõrvale - võtab tummaks. Ja sellest, kuidas inimeste vahel usaldus tekib ja siis mõnikord kaob... Miks? Kuhu? Habras ja hinnaline.

---

Absoluutne tüdimus on tööst. Üleval saalis käib mingi juubel, tümakas "pärlipüüdjate" ja "valgete roosidega" vibreerib läbi lae otse minuni. Ülemus nägi küll lõpuks töölt koju minna, nii et ma sain oma kudumistöö ette võtta, aga nii kahju on mõttetult raisatud/tõmmeldud päevast. Ma oleksin palju parema meelega kodus külitanud ilma igasuguste "valgete roosideta", lihtsalt kudumise ja raamatute seltsis ning aeg-ajalt laste ja kassiga suhelnud. Peale selle selgus täna (ema nuias postkontorist ootamatult minu nimele tulnud tähitud kirja välja), et kunagi siin blogis lühidalt mainitud allkiri, mille oleksin pidanud 12 aastat tagasi andmata jätma, ähvardab jätkuvalt. Võõrad võlad, oma lollus. Vana aasta lõpp ja uue aasta algus paistavad tulevat paljutõotavad. Igatahes, kui asi tõeliselt hapuks peaks minema, pole mult midagi võtta. Kinnisvara mul pole, auto on samas väärtuses igivana jalgrattaga, tehnikagi on vana ja - rahalises mõttes väärtusetu. Lapsed on. Kass on. Vanaema vanad fotoalbumid on. Saag on ka, aga selle, kui olulise elatise teenimise vahendi peidan ära. Ja vana-vanatädi kuldripatsi ning vanaemalt päritud 135 aastat vana õmblusmasina samamoodi - nende emotsionaalne väärtus on rahalisest tohutult suurem. Nii nagu vanaisa tehtud laua, kapi ja kaks tooli - neid saab kätte ainult üle minu laiba, mida ma teile ei kingi. Noh, töökoht on ka, aga kui pangaarve peaks arestitama, siis pole ju töökohal ka sellisel viisil mõtet. Eks ma siis hakkan kusagil mustalt tööle, et ikka söögiraha saaks. Perspektiiv, nagu näete, on helge.

Usaldus on väga hinnaline kallisvara, seda ei tohiks seda rumala peaga iga ettejuhtuva jopski peale raisata. Minu viga.

Enne kirjutasin siin ähmase sissejuhatuse sellest, kuidas usaldus lähisuhetes on alguses, senikaua, kuni saadakse nii lähedasteks, et seesama "oma", kellele on nii palju räägitud, hing laiali, sellesama läheduse tõttu muutub inimeseks, kes saab kõige rohkem haiget teha. Ja tõmbutaksegi endasse, elatakse koos nagu kaks võõrast. Seda usaldust, mis algul on olnud, on väga raske taastada, mõnikord võimatu. Rääkisin emotsionaalsest usaldusest, millel esmapilgul ei ole ühegi allkirjaga ega võlaga mingit seost. Ja need seosed ei jää tekkimata...

Andke andeks, ma saan aru, mida ma öelda tahan, aga laused tulevad mingid monstrumid. Väljendada ma ennast ka enam ei oska... Ma tean küll, see on sellepärast, mis sealt ülevalt korruselt mu ajusid pehmendab. "Hei, Lola, uskuda ei suuda ma..." No ei suuda enam...

Miks, põrgu päralt, pean ma maksma mõne üksiku puhkepäeva eest "valgete roosidega"?! Millega ma selle küll ära olen teeninud? Elu on karm, aga ebaõiglane.

Ja mina, parandamatu optimist, olen ikka ja jälle valmis uskuma, usaldama ja armastama. Ja lootusetu pessimistina kardan pidevalt, et mu usaldus saab petetud, et soojad suhted on ühel hetkel vältimatult kõledad ja kalgid. Neist kahest viimasest lausest võib leida kõigi mu rõõmude ja murede, õnnestumiste ja läbikukkumiste põhjused. Nii lihtne see ongi.



Ja siia sappa üks filmisoovitus. Piisavalt jabur film. Nõrganärvilistel vaadata kellegi seltsis. Viidik kui filmifriik, lehvitan!

2 kommentaari:

kaaren ütles ...

Optimism on hea ja tervislik, kontrollitud.

Skarabeus ütles ...

Kui sa oled üksi kodus ja teed midagi,koristad või süüa või...Ma soovitan youtube'ist panna mängima Ricky King sealt,kus on peal 50+ lugu.Instrumentaal.Mu kõige masendavam meeleolu saab parema impulsi,ma kuulan seda alailma.