Teisipäev, 6. november 2012

Vihje

Inimesed on imelikud, öeldi juba jääaja multikas.

Kummaline. Vaatan enda ümber ja näen erinevaid inimesi - igaüks isemoodi mõrane. Mõni on hirmunud - kardab kõiki ja kõike, mõni jälle iga asja peale vihane - näeb vaenlast kõigis ja kõikjal. Mõni arvab kõik maailma hädad iseenda süüks, teine jällegi süüdistab kõiges võimalikus kõiki teisi - iial ei arva, et viga võiks ka enda juures olla. Mõni usub seadust, teine jumalat, kolmas võimu ja raha.

Ja selgitavad oma seisukohti, nii et suu väsib pähe ja rusikad hakkavad vehkima, veri lendab... Mõni aga ei saa millestki aru ja poeb kõige hämaramasse nurka peitu, et taeva pärast mitte ette jääda...

---

Ei, ma ei kirjutanud sinust. Mõtlen hoopis oma maailma kõige tasasema ja kartlikuma vanaema peale. Ja õiglusjanulise vihase isa peale*. Ja rahajumalakummardaja venna peale**.  Ja uskliku vanaisa peale***. Ja kogu maailma tasakaalustada püüdva ema peale. Ja kes ma ise olen?

Aga võibolla kirjutasin ikkagi ka sinust.

---

Pehme olen. Pehme nagu või, nagu suvine sammal kuuskede all, nagu muda lombipõhjas. Võtan vormi ikka sinu järgi. Ei ole terav, ei hammusta, ei lõika, ei mulju. See ei muuda minus midagi. Mina olen ikka seesama või, sammal, muda. Olen siiani kirunud oma allaheitlikkust. Jah, murda ega lämmatada ei tohi ennast lasta. Painduvus on aga hoopis teine asi - selles on isegi omamoodi jõud. Usu või ära usu. Olen lõpuks leidnud endas üles oma isa kangekaelsuse. Olen kangekaelselt leplik ja leebe. Olen täiesti teadlikult pehme ja ei luba oma maailma killukestki kalkust ega viha. Vähemalt sinu suhtes mitte. Mitte kübetki. Sest ma olen näinud ennast läbi su silmade ja näinud ennast esimest korda sellisena, nagu ma alati olen tahtnud olla. Mis sa selle eest vastu tahad? Mida sul vaja oleks? Ma võlgnen sulle terve maailma, kui mitte rohkem.

---

Kellest ma siis õigupoolest kirjutasin? Sinust? Või temast? Või meist? Vahet pole. See võib ka luuletus olla, mis sest, et ma riimidega koba olen.


*Mäletan, kuidas isa käis majas ringi, väike kirves vöö vahel. Politsei tiirutas ümber lukustatud maja. Ühest küljest oli naljakas, teisest küljest ikka õudne ka. Ei midagi kriminaalset, lihtsalt puhas jonn ja viha...
**Nägin oma venda viimast korda peale isa matuseid 6 aastat tagasi, kui ta testamendi koopia üle ukse viskas.
***Vanaisa oli meie peres ainuke jehoovatunnistaja, üldse ainuke usklik. Ja seetõttu ka väga üksildane. Või siis mitte. Tal oli Jumal, meil polnud sedagi.