Kuna kallid lugejad ei ole mind ühegi originaalse otsinguga üllatanud, pean ise omast peast siia midagi kokku soperdama.
Kõigepealt ving lume teemadel - ma võin vedada kaevust vett, aia äärde solki, kuurist puid. Üldse ei häiri. Aga lumeviskamine ajab vihale. Eriti, kui lumi kleebib labida külge ja iga labidatäit tuleb lahti raputada nagu kits raputab sitatükki jala küljest. Ja siis, kui plats puhas, hakkab uuesti sadama ja tuiskama - hullemini kui enne! Ja sellele järgneb minu kohustus tööle minna.... Mis mind nüüd kodus oodata võib...? Lugesin küll lastele sõnad peale, et katsugu rajad puhtad hoida, aga ma ise, täiesti ise koputasin eile selle kleepiva pasa labida küljest irrutamiseks kallile tööriistale mõra. Ehk püsib ühes tükis kuni palgapäevani...?
Pidin lõpuks ülevalt ärklitoast alla kolima. Lastel kadus luksus eraldi tubades magada. Ja mina pean uinuma õndsa vaikuse asemel külmkapi urina, akvaariumi mulina ja seinakella tikusmise saatel...
Oh, ja mis ma praegu avastasin! Ainus väärt kontsert, mis detsembris (ja üldse selles poolaastas) Elvasse tuleb - sel päeva olen ma tööl... :(
Elu on karm, aga ebaõiglane.
---
Aga muidu on väljas väga ilus, lausa muinasjutuline. Lumelt peegelduv valgus on pidulik. Kui kühveldamise ebameeldivustest mitte välja teha, olen ilmaga rahul. Pimedust oligi pisut palju saanud.
Otsisin juutuubist üht vana vene multikat, mingit aastavahetuseteemalist, kus üksildase metsaonni juurde tuli kuldsõraga hirv, kepsutas lumisel katusel ja pildus imeilusa muusika saatel sädelevaid kalliskive... Aga ma ei leidnud seda, sest ma ei mäleta selle multika nimegi...
--
Nii kui olin jõudnud haledaks minna, leidsin üles! Hõbesõrg oli hoopis! Ei olnud ka aastavahetus, lihtsalt talvine pilt oli mällu sööbinud. Nüüd vaatan seda vast ehk 20x järjest, ega vist enne isu otsa saa...
Õigust räägid, õigust räägid :)
4 kommentaari:
Imelikul kombel pole see multikas mulle kunagi meeldinud.
Peale väljendi: "Õigust räägid. Õigust räägid."
See on õrnade romantiliste tütarlaste muinasjutuihalus, kalliskivide ja müsteeriumidearmastus. Ma olen eluaeg tahtnud elada väikses onnikeses metsa sees, kohata maagilisi metsloomi, see multikas mängib 4-aastase minu emotsioonidel. Siiani. Onnikene sügaval laane süles, kus vaikselt-vaikselt oodates võib imesid näha.
Kolisime uude suurde majja, kui olin neljane. Enne seda elasime vanatädi saunas. Ja ma ei tahtnud kolida, rääkisin, et tahaksin elada väikses majas metsa sees, mille peale isa ikka naeris, et "maja peap siss nii väike olema, et käpili saap ussest sisse".
---
Mulle on üldse imelikud multikad meeldinud, mida teised eriti ei sallinud - "klaasikillumäng" või "sõlm" näiteks. See on nende kõrval vägagi traditsiooniline muinasjutumultikas.
"Hõbesõrg" kuulub Pavel Bažovi Uurali muinasjuttude hulka ja on eesti keeles ilmunud mitu korda - neist väljaannetest kõige kaalukam on 1983. a välja antud "Malahhiitlaegas".
jajah, Malahhiitlaegas meeldis mulle, laps-raamatukoile kunagi v2ga.
Metsa sees elada ei ole lihtne. Filmis muidugi ei n2idatud, kuidas v2ike tydruk teeb, higipull otsaees ja k2ed katki, k6iki (t2nap2evam6istes ylej6uk2ivaid, aga tol ajal ka lastele kohustuslikke) koduseid t8id, sest ON VAJA, taat aga hulgub metsas ja yritab liigkasuv6tjatele-karusnahakokkuostjatele myygiks kraami leida... Ja k6ike muud viletsat, mida tegelik kytielu pakub...
Aga lugu ise oli ilus. Soovunelm hankida niipalju raha, et p22seda h2rraelu elama ja mitte enam metsas endal hinge sees hoidmiseks rabada.
Postita kommentaar