Laupäev, 15. detsember 2012

Töömaratoni alga!

Vana loll, lootsin et nädalavahetusel ööbijaid ei ole ja võtsin ühe päeva juurde. Ühel töötajal oli veel mõni päev puhkust saada... Nüüd olen siis 48-tunnises vahetuses ja majja tulid loomulikult ööbijad. Õnneks vagurad, nii et öösel ikka tõmblema ei pea. Vähemalt on jaanuaris gramm rohkem palka oodata.

Ülemus tolgendab majas. Sellegipoolest ei ole puhkepausi lootagi. Ei lõunapausi ega midagi muud - tal on tähtsamatki teha kui mulle hetke vaba aega anda... Näiteks segada saab ta mind. Ja närvidele käia. Eksole tore algus ülipikale vahetusele?

Enamasti ma talun slängi üsna hästi, tihti kasutan isegi slängisõnu. Ometi hakkab hullult vastu, kui seltsimees ülemus (võõraste) klientidega nagu vanade sõpradega suusamäärimisest räägib, sinatab, pillab lauseid nagu "kuda lipet tahad, miukest parakat panen?". Õhh. Õudne. Meenub suvest üks esimesi ehmatusi, kui ta hilja õhtul leti taha appi kargas (mingi pidu oli), keegi soovis coca-colat osta ja ta rõõmsalt hüüatas "ah läheb koksi tegemiseks vä?"

Selle tüki pealkiri oleks võinud olla "tagarääkimist alga!".

Jõuan siin nende kahe ööpäeva jooksul kindlasti teile veel midagi kirjutada, joonistada, voolida ja ette tantsida.

Kommentaare ei ole: