Laupäev, 8. detsember 2012

Reisumehed

Eile käisime Hallanile Palmsesse siin näitusel olnud kujusid tagasi viimas. Oli jälle üks ilus sõit - eriti ilus oli see, et saime sõita lasketiiru bussiga ja kütuseraha tuli kunstikuu eelarvest linnast. Nii võib vahetevahel reisida küll.

Käisime möödaminnes Rakverest läbi, sealses galeriis on Riho Hüti klaasinäitus, mis võttis põlvist nõrgaks ja silma särama, kel vähegi võimalik - minge vaatama! Pime ruum, klaasigraveeringud ja valgus neis piltides...


Pilt ei ole just parim - ruumis on liiga palju valgust, mis klaasilt tagasi peegeldub, aga natuke aimu saab.




Paar pilti leidsin veel juurde. Fotod kõik netist.
Rakverest ostsin omale uues talvesaapad, päris nahast, kõrge säärega, nööridega, lukkudega... 27.- Siiani on natuke hõre tunne - mul ei ole tegelikult selle jaoks raha. Aga saapaid on hädapärast vaja. Natuke õhukesevõitu on, see-eest number suuremad - villasokiruumi peab ka olema. Ah, mis seal ikka nutta, raha tuleb, raha läheb aga saapad jäävad. Kuni kulumiseni. Siiani olin sunnitud käima kas tossudega (mis ka juba hinge vaaguvad) või õhukeste kontsasaabastega, mis pole ka enam ammu oma esimeses nooruses... Pealegi on see uute saabaste eest ikka imeodav hind.

Võsult lipsasime läbi, merd nägime, kuulsime ja hingasime. Ega seal palju midagi vaadata ei olnud - kogu pilt oli valge- ja hallitriibuline - maa-meri-taevas, aga tunda merekohinat kontides vastu kajamas sai küll ja veel.

Veel nägime mõnda veoautot, mis teeoludega hakkama polnud saanud. Ühe pärast pidime koguni paarikümnekilomeetrise ringi tegema - oli tagajalgupidi kraavis ja täitsa risti teel ees, ei kavatsenudki ennast liigutada. Ja see oli 50m enne Hallani teeotsa!

Jõudsime siis suure ringiga ja kauneid lumiseid metsavaateid nautides Hallani juurde ja täiesti ootamatult võtsime pintslid kätte. Hallanile oli keegi toonud aknapaketi ja palunud sinna midagi maalida. Tagakülg oli maalitud, aga esikülg nägi rohkem soperdise moodi välja, mees ise ei osanud sellega enam midagi edasi teha. Me siis aitasime. Mõnuga. Mari suure pintsliga üldplaani parandades, mina siia-sinna väikse pintsliga pisikesi mustreid lisades. Hallan aga vaatas kõrvalt, imestas ja muheles. Ohh, oli mõnus... :)

Viimase kuuga oli Hallan, sunnik, teinud veel 6 skulptuuri! Ja järjest paremaks lähevad! Kadedus närib. Tahaks ka. Aga... Ikka on mõni aga. Küll on vaja tööl olla, küll peale tööd väsinud, siis veel teha kõike seda, mida kunagi kellelegi lubatud on (ja neid asju ei ole mitte vähe, mis võlas on). Olen endale lubanud, et sel talvel joonistan ja maalin, aga siin ma nüüd olen. Ainus hetk, kui pintsli kätte sain, oli puhta juhuse läbi Hallani pool... Talv on veel ees, aga miski ei ennusta, et mul hakkab maalimiseks rohkem võhma ja aega olema. Küllap tuleb seda siis millegi arvelt teha. Mille arvelt?!

Kui lõpuks enne ööd koju sain, olin nii väsinud, et süda paha. Muidu mulle meeldib olla roolis, kõrvalistujana hakkab tihti sees keerama. Aga pika sõidu ajal saab reisija tukkuda, kui tunneb vajadust, aga mina ei saa... Ringi ei saa ka kuigi palju vahtida, kui ei taha lõpetada kraavis. Ah, mis, sõita on tore. Isegi siis oli tore, kui Rakvere galerii ees parkimisplatsile peaaegu kinni oleksin jäänud. Lumi ära lükkamata, sopane, pudrune, kitsas... Hädavaevalt pääsesin mõlkimata välja. Rõõm terve nahaga pääsemisest :)

Uudiseid on veel. Nimelt hakkab meil siin uuest aastast olema 15 kohaga õpilaskodu ehk vanas keelepruugis internaat. Mida see meiesuguste lihttöötajate jaoks tähendab, pole veel teada.

Ah, jah, sihuke uudis ka veel, et kusagil pidada olema arutusel mingi lollakas seaduseelnõu, mille läbi minekul läheb minusuguse administraatori elu kibedaks. Nimelt olla plaanis (ma ei tea täpselt, ma ju lehti ei loe, teised siin rääkisid) teha üle-Eestiline andmebaas, kuhu tuleb kõigil majutusasutustel ööpäeva jooksul sisse kanda kõigi ööbijate andmed. Et politseil ja migratsiooniametil hea vaadata, kus pätid ja kaabakad liiklevad. Ma ei kujuta ette, kui palju see kasvatab töömahtu... Kui mul tuleb 20 inimest ööbima, pole hullu, aga meil on siin ju suvisel ajal ligi 230 ööbimiskohta! Ja mõnigi nädalavahetus on baas tervenisti suvepäevatajate või laagerdajate käes! Üleüldse ei meedi mulle sihuke nuhkimine. Sama hea oleks juba siis kõigile inimestele kiibid külge panna. Hea satelliidi pealt vaadata ja. Nigu lehmakari*.

Igatahes - palka tahaks juurde. Ma tean, et keegi ei anna, aga ikka tahaks. Kõigi nende jaburuste eest, mis peaks tööd kergendama, aga teevad selle hoopis raskemaks. Minu siinoleku ajal on töömaht peaaegu kahekordseks kasvanud, aga palk on ikka nii vähe kui maksta saab. Jah, ma saan aru, et ma olen siin vabatahtlikult tööl, ma ei ole ori, võin iga kell lahkumisavalduse kirjutada ja see rahuldatakse. Sellegipoolest on jabur. Jah, ma saan aru, et asutus on omadega majanduslikult väga-väga piiri peal, aga see ei kohusta töötajaid miinimumpalga eest fanaatikuks hakkama, nagu uus ülemus hea meelega näeks. Ma tahan näha, kust ta leiab 10 uut fanaatikut, kes on miinimumi eest (või veel parem - tasuta) nõus seda kompleksi arendama? Ma saan temast aru, mida ta taotleb, aga kas ta meist ka aru saab? Kui ta siia tööle tuli, siis andis kohe tutvumiskoosolekul igaühele paberilehe kätte, et kirjutagu igaüks oma nägemus - häid mõtteid, parandamist vajavaid puudujääke jne. Kui ta nädala pärast küsis, kus minu paber on, vastasin, et tööl pole selle peale mõtlemiseks päeval aega ja õhtul on mõte juba väga tuhm. Küsis mees siis, et aga vabad päevad? Mis, karjatasin, esimesel vabal päeval ma magan ja teistel käin raha teenimas - millestki pean ma ju ka ometi elama! Peale seda pole tüüp mu vaba aega enam endale nõudnud.
...
Uudised täienevad tasapisi. Õpilaskodu, mis meil siin olema hakkab, saab koosnema ainult õpilastest. Ei ühtki täiskasvanut. Niisiis kaasneb administraatori ametiga veel ka öökasvataja amet. Ja seda, nagu kurjad keeled räägivad, juba uuest aastast. Info liigub jube kehvasti, seda internaadi-asja ei kuulnud mitte tööl, vaid sain teada ajalehest. Ülejäänu on majas ringlevad kuulujutud. Huvitav, kuna seda kõike siis amtelikult teada saab? Loodetavasti ikka enne, kui õpilased majas...
...
Issand, mul ei ole siis enam mingit puhkeaega. Pissile ka ei saa. Meil on siin ju lahtine lett. Õlu ja vein ja limps ja krõpsud puha. Siiber leti alla... Ja klappvoodi öörahu ajaks... Aga kes neile hommikusööki hakkab tegema...? Lapsed peavad ju hommikuti sööma...? Ja kuidas oma õhtuid sisustavad? Õppimisest jääb ju kuigivõrd ikka aega üle. Hakkavad siin fuajees telekat vaatama? Kõrvuti õlut joovate töömeestega? Kes nädalate kaupa pole koju saanud ja on juba üsna metsistunud? Praegu on tunne, et töövahendite hulka saab hädasti ära kuluma ka üks kõva ogaline nui. Et ikka kord majas oleks.

Mis siis veel... Midagi ikka on - tulge kontserdile! Homme, pühapäeval laulame kell 12.30 Nõo kirkus ja kell 16.00 Elva Baptistikoguses. Tasuta, nagu ikka ja rõõmuga!

*Leidsin antud teema kohta viite. Jube. Meil on üksikkülastajaid vähem, kui gruppe. Jube. Õnneks ei hakka see jama (kui see läbi peaks minema) enne pihta, kui 2 ja poole aasta pärast.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Reisida on lahe.
Eriti vahelduseks tohutu hulga statsionaarsete t88de hulgale. Oo, ma v6in s6ita kuni n6rkemiseni, sest ka tee22rsed maastikud ja vastutulevad rekkad on minu jaoks peeneid detaile ja meeldivat kompat sisaldav ning lollikindlalt kauni v2rvilahendusega kunstiteos. Inimeste loodu on juba liiga kaugel, see on Nendele, Normaalsetele, aga mina olen ju M6tsik:P
Saapad (noraalsed) on kallid jah, aga 6nneks on olemas veel 1 suurep2rane kategooria tugevaid, h2id, ilmakindlaid ja sooje saapaid - erinevad matkasaapad, turvaninaga jne jne. Neid on tihti saada kaltsukates kopikate eest, sest inimesed ahmivad ainult nn ilusaid saapaid. Kontrollitud.
Ma loodan, et Sa 6pilaskodu ajaks leiad uue ja tulusama riigit88. See, mis nt Krabi kooli (minu lapsep6lve Paganamaa) 6pilaskodus toimub, n6uab kurja h22lt ja k6va iseloomu, sest alkoholi ja v2givalla keskel yles kasvanud lapsed ei oska normaalselt k2ituda ja norivad pidevalt tyli. Pealeselle tuleb neid ju yksteise eest ka kaitsta, sest lastekodu- ja iternaadiv2givald on avalik ja hoolega hoitud saladus, millesse keegi nina pista ei taha, probleemid j22vad jooksvalt kasvatajate kaela.
Mure, mure, mure, mure paistab igalt poolt silma.
Sinu plogi puudutab minu hinge keeli valjul helinal, aga natu piinlik on olla peaaegu ainus stammkommija, irw.
Ilusat V6imalikult Rohkete V2rviliste J6ulutulede Rohket Polaar88aega Sulle!
Trv, K.
Jne.

Lendav ütles ...

Põle aega lõpmatuseni kaltsukaid ka kammida. Nendes, kuhu olen viimaste kuude jooksul sattunud, pole korralikke matkasaapaid juhtunud olema... Üldse korralikke madala tallaga ja sobiva suurusega naturaalmaterjalist saapaid. Kõik puha kontsadega või mingist plastist või juba enam-vähem surnud.

Õpilaskodu saab olema gümnaasiumiõpilastele. Nagu räägitakse. Mis siin tegelikult olema saab, seda saavad siinsed administraatorid tõenäoliselt terves linnas kõige viimasena teada.

Tööga on siinmail kehvasti, eriti kui selle töö kõrvalt mõnikordki maalida või saagida tahan. See siin on ainus variant, millest mingitki vaba aega jääb (tänu ülipikkadele vahetustele). Ühegi teise töökoha kõrvalt ma enam saagida ei saaks. See ongi enam-vähem ainus argument. Aga kui ma enam ei saa tegelda sellega, millega päriselt tahan, siis ma ei näe olemasolemisel üldse mingit mõtet. Niisiis tuleb mul kas hakata ülehelikiirusel oma töid müüma või leida metseen, kui tahan siit töölt ära minna ja ellu jääda.

Anonüümne ütles ...

Loomulikult.
Mul on riietada, peavarjutada, asjaajatada ja seadusliku kaitse asemel kodanikualgatuse korras kaitsta 5+2 erinevatel p6hjustel abitut inimest, see paneb igas tekstis n2gema lahendusi otsivat probleemylesannet, seep2rast vabandan, kui olin oma kommis liiga praktiline.
Aga Sulle soovin uusi ja huvitavaid m6tteid olemasolemiseks - kes otsib, see leiab!
Ja talv on tahes-tahtmata raske ja n2ljam6tteid esilekutsuv aastaaeg. Isegi kaunid kunstid ei suuda avitada. Inimesed peavad kogunema elusa tule ymber ja yksteist oma juttude ja kehade soojusega toetama.
Trv, K.

Lendav ütles ...

Praktiline abi ja nõuanne on alati teretulnud, see on juba minu asi, kas ja kuidas ma seda kasutada saan. Kaltsukad, jah, on minu jalgu kängitsenud juba kümneid aastaid. Hakkasin meenutama, millal "päris poest" talvesaapad ostsin - see pidi olema 1993. aastal... Sel aasta on selles suhtes erandlik.

Õpilaskodu, nagu selgus, ei tule siiski enne uut õppeaastat. Oeh. Kohe kergem hakkas. Nüüd on mingigi võimalus, et selle korraldamine (kui see ikka tuleb) natukenegi läbi mõeldakse.

Morgie ütles ...

Ma käin juba teab mitmendat aastat jahi- ja militaarvarustuse poest 300 krooniga ostetud vanade rootsi sõjaväesaabastega. Kulumatud, igavesed ja mitte eriti nägusad, aga seda tõhusamad. Elupäästjasaapad. Peavad vastu ka ülesõitvale tankile.
Kui ilm võimaldab, tõmban jalga Sepa turult umbes sama summa eest hiljuti soetatud säärsaapad, aga need ei ole nii veekindlad.

Lendav ütles ...

Ühed ütlemata suurepärased saapad olid Caterpillari töösaapad. Second hand, Lindora laadalt. Raudninadega ja puha. Pisut rasked olid, aga see-eest käisid mitu aastat, kuni tallamaterjal hakkas kihiti pragunema. Nüüd on kasutusel kuival ajal töö-turvasaabastena.

Eks on teisigi häid saapaid mu valdustest läbi käinud, aga ükski paar pole kahjuks igavene...

---

Kurtnud külamees naabrile, et poeg igavene raiskaja on: "Andse talle kõrraligu saapa, esä käis nendega katskümmend aastat, ma esi käisi kümme ja poig nigu palot kate aastaga läbi!"