Reede, 2. november 2012

Olete kutsutud

Kõigepealt informatiivsed teadaanded:
tuleval teisipäeval, 5. novembril, avatakse Elva Linnaraamatukogus minu ja mu sõprade järjekordne näitus. Mari ja Hallan on ka. Avamine on kell 4 pärastlõunal, pillimänguga. Kõigile avalikult vahtimiseks saab välja pandud hulk puukujusid.

Tuleval laupäeval, mardipäeval, 10. novembril saab Tartumaa Tervisespordikeskuses toimuma Härjapõlvlaste Mardipäev. Mardipäeva puhul tulevad meile külla setud Riitsaare Evar ja Kauksi Ülle oma näitusega. Ühtlasi saavad Mardid joosta ja Sandid keppidega käia (ja omavahel võistelda), peale seda saavad soovijad osaleda pakutrüki töötoas. Kogu jant algab ennelõunal kell 11.

Nii, olete teavitatud.

Nüüd väike ving. Nii jõledat tööpäeva pole tükk aega olnud. Naabritoi (kellega ma muidu üldiselt üldse ei räägi) tuli linnasauna, leidis olukorra olevat talumatu (meil on ühes duširuumis remont ja hetkel kitsad olud) ja karjus mu peale tükk aega, et miks meil ei ole kaebuste ja ettepanekute raamatut.

Üldse on kõik nagu arust ära, jube tõmblemine käib, nagu täiskuu oleks. Ongi täiskuu! Nojah, nüüd ma siis tean, mida süüdistada. Täna on täpselt see päev, kus ma ei tahaks üldse siin töötada. Aga kuna ma kusagil mujal ammugi töötada ei taha, siis kusagil hingekirjas pean ma ju olema, et vähemalt üüriraha teenida...

Magada tahaks. Pea kahe padja vahele ja mitte midagi kuulda, mitte ühtegi kohustust vähemalt 2 päeva, ainult sooja voodit ja vaikust. Noh, süüa, juua ja mõni leebe raamat kaissu... Aga ei, täna olen tööl, hommikul pean ööbijatele putru keetma ja homme kodus oma kujusid veel viimistlema, emale taksot mängima ja kui jaksan, siis ühe pisikese seinamaali lõpetama. Pühapäeval tuleb sõit Palmsesse Hallani kujusid tooma... Viimasest ajast meenuvad ainult õhtud, kus kukun voodisse nii, et ei jaksa isegi raamatut lugeda, paljast mõttest hakkab pea ringi käima ja hommikul ärgates on igatahes liiga vähe magatud... Süüa pole ka normaalselt saanud - pole mahti süüa teha. Kui on vaba hetk, siis viskan küliti ja lülitan mõneks hetkeks ennast välja, söögitegemine oleks liiga kurnav. Ei taha enam võileiba, tahan suppi... Aga kes keedaks?

Väike, väga väike, õhkõrn lootus on, et kui järgmine nädal ka mööda saab, läheb kergemaks.

Plusspoolelt võib jälle lisada, et selle suure rabistamise käigus sain valmis juba suvel tellitud maali Žannale, kes lubas selle eest mulle terve tuleva talve tema teenuseid tarvitada. Pisikene laavakivimassaaž igasse kuusse näiteks :) Ma olen nii rikas, et ma võin seda endale lubada, ma ei pea isegi raha maksma! Oi jah, mulle väga meeldib naturaalmajandus, kui mõlemad pooled tõesti saavad seda, mida väga tahavad või vajavad.

Peale selle on alanud kohtinguhooaeg, mul käis eelmise vahetuse ajal (väga rahulik tööpäev oli) ootamatult külas värskelt kooseluköidikutest vabanenud autoremondilukksepp Kalle. Oli päris mõnus istumine, väike mokalaat, aga ei midagi rohkemat. Tuleb tunnistada, et sellest ka edaspidi ei saa midagi rohkemat. Aga lihtsalt sõbraks - miks mitte. Irmus kelmikas oli tema sõnum: IGAV ON TULEN KÜLLA JAH VÕI EI, ma naersin kohe tükk aega, enne kui jah ütlesin.

Selle koha peal on tore arutleda, kas kellelgi on õigust määrata, kellega ma võin kohtuda ja kellega mitte? Sõbranna, kuulnud, et mul külaline käis, kohe hüüatas: ära Y-le räägi! Miks küll? Muidugi rääkisin. Küsisin, kas on põhjust varjata? Ei leidnud me kumbki seda põhjust. Ma olen vaba naine vabal maal ja mul on õigus valida, kes on tuttav, kes on sõber ja kes on kallim. Ja ta teab, et ma olen tema valinud, isegi, kui ma mõni õhtu kellegi teise seltsis veini joon. Ja samamoodi ei ole mul õigust arvustada tema kohtumisi ja sõpru. Kokkuvõttes võib seda ka austuseks nimetada. Ja usalduseks loomulikult ka. Igasuguseid kummalisi lugusid räägitakse armukadedatest kaaslastest, taevale tänu, mina pole seda omal nahal pidanud kogema. Isegi mu abielu, mis nii mõneski olulises punktis väga vildakas oli, oli vähemalt armukadedusest prii.


Üleeilne pilt Remo Savisaare fotoblogist. Täpselt annab edasi tänahommikust tunnet - vahel piisab väiksest telefonikõnestki ja on juba kuldne, pehme ja soe tunne, nagu oleks päriselt-päriselt lähedal. Küllap olemegi.

See sügis on hoolimata oma jahedusest erandlik selle poolest, et ma olen siiani oma ärklitoakeses vastu pidanud. Iga päev, jah, ei julge kütta - talv on alles ees, aga magada on kannatanud küll.

Niisiis, jätke see vahepealne mula kahe silma vahele ja tulge puukujude väljanäitusele! Näitus jääb avatuks terveks novembrikuuks.

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

Mingi vanade kuramaažide aktiveerumise aeg oli vahepeal tõesti, tuli mulle nüüd tagantjärele meelde.
Ainult et minu juhtumid on nii vähetähtsad, et ma ei taibanud neid üldse rääkida.
Kas mehed tunnevad ennast oktoobris-novembris mingil põhjusel üksildasena?