Kolmapäev, 12. detsember 2012

Oblomov

Teatris käisin eile. Üle 5 aasta. Teater oli täitsa alles. Üks kallis kaaskondlane andis mulle kohe-kohe hapuks mineva kinkekaardi - ära kasutasin enne hallitamaminekut!

Teatritükk oli "Oblomov". Naljakas ja jube ühekorraga. Hästi mängitud, sidus, voolav, igati tore. Aga tagantjärele on ikka natuke jube ka. Kõigepealt tundsin ära enda - natuke liiga paljudes episoodides... (õnneks siiski mitte kõigis). Kui teatrist välja sain, tekkis veel üks assotsiatsioon - ma olin sihukese "Oblomoviga" abielus! Võeh... Muidu ju heasüdamlik, üldiselt, aga ütlemata laisk ja kohutavalt uuenduste vastu (minu kaasaegses variandis olid uuendused ainult teatud määral vastuvõetavad - nimelt tehnika kujul - autod, arvutid jms), ei taha midagi uut, ei taha midagi õppida, ei taha (ei julge) ninaotsast kaugemale vaadata... Oli ju ometi kunagi aeg, kui me isegi ratastega matkamas käisime ja puha. Ja siis jõudis kätte aeg, kus mina nurun, et lähme lastega jalutama ja tema saadab minuga kaasa hoopis mõne oma sõbra. Ise ei viitsi. Nii ma olengi jalutanud lastega ja Melliga või Oravaga või Pipiga või Pauliga kordades rohkem, kui tolleaegse abikaasaga. Siis ma pidasin seda pisut kummaliseks, aga ei lasknud eriti häirida. Praegu tagasi vaadates on too aeg palju jubedam. Siis ma olingi nagu jaanalind, pigistasin silmad kinni ja uskusin, et kõik on kõige paremas korras...

Ah mis ma ikka. Teisi on ju tore kiruda, vanu asju välja kaevata, aga endale otsa vaadata (kasvõi peeglis, kui muidu ei ulata*) ei taha kuidagi. Ikka õigustada tahaks hoopis.

Kokkuvõttes võiks selle tüki nimi olla ka "Apaatia" või "Depressioon". Kirjeldagu see siis keda iganes. Küllap on igas inimeses killuke Oblomovit, mõnes valdav osa, teises jällegi mikroskoopiline kübe. Minus on seda rohkem, kui mulle endale meeldiks.

*Kui silmad varre otsas oleks nagu krabil, saaks palju nalja :)

Kommentaare ei ole: