Kolmapäev, 14. november 2012

Ma tunnen, kus männis on rahu

Lugejad on toredad, eriti need otsinguga siia sattuvad. Nii ilusaid mõtteid toovad mulle, lausa luulelisi :) Aitäh!

Kui kellelgi on hädapärast vaja teada, siis ma tunnen ära küll, kus männis on rahu. Vähemalt minu jaoks. Ja selle ka, kus pärnas on rahu, kus kuuses on kodutunne ja kus kadakas kangus.

Aga muidu... eelmise nädala elasin üle. Kõik tüütud või lihtsalt liiga kiired ja seetõttu väsitavad tegemised ei ole veel läbi, aga suurem osa küll. Nüüd saan tasapisi hakata keskenduma ... kõigepealt magamisele, loomulikult. Ja seejärel ka joonistamisele-maalimisele ja käsitööde nokitsemisele.

Uni, uneke... saabunud kaamos on kasvatanud uneaega sujuvalt 10 tunnini ööpäevas ja sellestki kipub väheks jääma. Eks oma osa nõuavad ka töö-ööd, mida tagantjärele suure usinusega olen ära püüdnud magada. Ega õhtuti eriti ühtki raamatut ei jaksa kätte võtta, silm ei seleta enam trükikirja, unenäod on hoopis elavamad ja selgemad.

Üks raamat siiski on, mille une eel läbi lappasin ja mille juhtmõte mulle väga meeldib. Nimelt see, et inimese elu ei pea ilmtingimata olema kõvera graafikuga - tõusev kuni - no ütleme - 40. eluaastani ja sealt alates tasapisi langemas. Justkui inimese väärtus hakkaks ühest hetkest kaduma... Ometi olen kohanud rõõmustaval hulgal vanu inimesi, kes mingitpidi on saavutanud näiteks oma 80. eluaastaks just oma kõrgvormi. Kelle tasakaalukus ja elutarkus on minu, lausa lapsukese, jaoks imetlusväärne. Kes ei ole jäänud kinni kibestumisse ja igavese nooruse taganutmisse, vaid on küpsenud nagu vana vein. Natuke liiga palju oli selles raamatus minu jaoks kristlust, aga see on minu isiklik kiiks. Sellegipoolest oli suurepärane lugemine, idee väärtuslikust vanadusest on mulle vägagi mokkamööda.

Kommentaare ei ole: