Põhimõtteliselt võib öelda, et tööpäev on läbi. Võibolla mõni kohvi- või teejooja, pissilkäija, aga suur mass on koos viimase valgusega siit läinud. Vaevalt, et enam suusalaenutajaid tuleb. Ülemused kah majast kadunud ja koristajagi valmistub kojuminekuks. Jään mina üksi ja paar ööbijat. Kellele tuleb hommikul süüa teha. Üldse ei taha. Ega ma mingi kokk pole.
Vaja raamat kotist välja otsida. Vanahärra George R.R. Martin on järjekordse tellise välja lasknud, mis siinmail pooleks on saetud ja kohalikku keelde ümber pandud. Inglisekeelne variant on juba läbi näritud (aitäh, Kudzu!), eks nüüd siis saab viimaseid ähmaseks jäänud veriseid üksikasju täpsustada.
Lõngakera ja vardadki on kaasas, emale on lubatud vest kududa, ehk saan proovilapi tehtud.
Meeleolu on stabiliseerunud, ju vist ei sobi mulle lihtsalt hommikud. Seda on ka hea teada - iga hommik, ka kõige jõledam, saab ükskord otsa. Küllap on oma osa ka lõbusal Juulal (koristajal), kes tänase 3. advendi puhul tööle vaarikanapsu tõi ja me ühel vaiksel ennelõunasel hetkel siin kolmekesi - Juula, kütja ja mina - seda maitsesime. Õige ta on, et heas seltskonnas võib isegi alkoholil mingi ähmane mõte olla. Tööjoodikud :) Vähemalt täna oli sellel täitsa mõte - sain enesetunde paremaks. Uskumatu. Muidu ma alkoholi eriti ei salli.
Aga homme tuleb jälle hommik. Eks näis, mis siis saab. Juba jõudsin ette mõelda, et võibolla on ikkagi hea see pikk vahetus - saan pikalt ja põhjalikult läbi mõelda ja tunda, mida ma tegelikult tahan ja kas see töö mu tahtmiste hulka ikka kuulub. Kui ei, siis on aeg otsida teisi võimalusi. Tööpäev(ad), mis on nagu reis kuhugi ära. Teatavasti võivad reisil teinekord head mõtted ja äratundmised tulla. Aga ei pruugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar