Supikondid keesid ja porgand oli täitsa puudu. Jooksin poodi, Maximasse, see pole kaugel. Rabasin porgandid ja mõnda veel, mida vaja, maksin kauba eest ja toppisin selle kaasavõetud kilekotti. Täiesti juhuslikku kilekotti. Selveri oma juhtus olema. Kassade taga passisid 2 noormeest, suur silt LHV oli nende laua juures. Haarasin koti ja panin kiirel sammul ukse poole, aga ega nemadki papist poisid polnud - potentsiaalne klient tuli kinni püüda! Hüüdis üks mulle üle põranda: "Neiu, teil on nii ilus Selveri kott, kus te selle saite?". "Selverist" hüüdsin mina vastu ja kiirendasin sammu. "Kas Elvas Selver on?" röögiti tagant järele. "Ei!" hüüdsin üle õla tagasi, selle aja peale olin juba uksest väljas.
Lippasin kodu poole ja naersin kõva häälega. Nii absurdset lähenemist ei osanud küll oodata. Aitäh! Naermine pidada terviseks olema.
2 kommentaari:
Need LHV kutid on mingi eriti hea koolituse saanud, neil ongi alati sellised veidrad lähenemised ja kuigi nad mulle täiega pinda käivad, ma üldse ei viitsi toidupoes käies mingit investeerimise juttu kuulata, imetlen nende suutlikkust naeratada igas olukorras ja järske äraütlemisi naljaga võtta. Täielikud imeloomad mu meelest. Olen nendega vahel niisama lobisema jäänud lihtsalt prooviks, et kas saab neid kuidagi nurka ajada oma küsimustega, aga no ei saa, hullud järjekindlad tüübid on ja ilmselt kõigega harjunud.
Teame, teame... Ykskord kiirustasin "neist" mööda ettekäändel, et mul on yks kiire probleem. Peldiku ukse taga järjekorras oodates nägin, et nad ootavad mind vestlema tagasi, jälgivad pingsalt, et kas ma juba tulen. Keegi istus wc-s aga niikaua, et mul tuli inspiratsioon teise väljapääsu kaudu kiirelt lahkuda ja minna teise kaubanduskeskust otsima, kus leiaks rahulikumaid wc-võimalusi.
K.
Postita kommentaar