kolmapäev, 18. detsember 2013

Tööd ja ööd

Laupäeval oli see mälestusväärne päev, mil tegin oma esimesed ametlikud massaažiseansid. Kabinet on avatud. Aega võtab, kas asja ka saab, eks näis.

---

Kuidas saab olla nii õudselt väsinud? Ma ei mõista. Olen peale laevareisi ometi mitu ööd hulga tunde maganud, aga väsimus ei kao. Täna hommikul tööl vahetust üle andes oli vastupandamatu tahtmine lihtsalt ümber kukkuda ja võibolla ka natuke oksendada. Ausalt, mul ei ole mingit konkreetset tervisehäda, palavikku ega viirust ega midagi. Lihtsalt. Eile toimus töö juurest väike väljasõit uute koostööpartnerite juurde Tehvandile ja Käärikule nendega tutvuma, päev lõppes pisikese jõuluse koosviibimisega. Ja ma ei kannatanud rohkem, kui poolteist klaasi veini ja juba hakkas halb. Vähe sellest, et väsinud, isegi juua ei suuda... No sain siis täna hommikul töölt koju, kukkusin voodisse ja magasin vaatamata segajatele (ema käis majast läbi ja lapsed tulid koolist) kella viieni. Siis sai kuidagi jalgele.

Mul on vahel tunne, nagu ma oleksin hirmus vingats. Inimesed käivad siin linnas sadade kaupa öösiti tööl, palju pingelisemal tööl kui mina ja ei virise nii hullusti. Või virisevad? Ma ei mõista, miks on mul peale öösel tööl olemist (ja ma olen sellet ööst veel poole diivanil maganud, kui vähegi võimalik) tunne, nagu ma oleksin ori? Et raha ei jagu ja aega ei jagu ja tappev väsimus? Uskumatu, kui tähtsaks on mulle osutunud korralik unerežiim... Algul, kui siia tööle tulin, ei häirinud see mind üldse niiviisi. Imestasin, miks vanad töötajad hädaldavad, kui öö läbi on majas pidu olnud - see on ju niikuinii meie tööaeg, magamine ei ole ette nähtud. Nüüd olen ise veel hullem. Järjest enam tundub, et öösiti tööl olemine on tõeline värdsünnitis, mis sobib ainult väikesele hulgale inimestest ja mulle ilmselgelt üldse mitte.

Eile öösel tööl, täna öösel, homme ka. Siis päev kodus ja laupäeval vastu pühapäeva jälle öösel... Teen tagantjärele oma laevasõidu-päevi tasa. Mis päev see on, kui meie kodus mõni jõulukaunistus üles riputatakse, pole aimugi. Arvatavasti kolmekuningapäeva paiku, kui ma olen kuidagi ehk välja suutnud magada...

Siin tööl on mitmeid häid asju. Seoses Tehvandiga liitumisega on lubatud palgatõusu (mitte küll suurt, aga siiski), seltskond on üldiselt vahva jne. Aga ükskõik, mida siin ka ei muudeta, öötöö selle ametkoha juurest ei kao kuhugi. Mul on aeg hakata otsima uut ametit, mis minu füüsilist ja vaimset tervist niiviisi ei kurna.

14 kommentaari:

e. ütles ...

Tead. See, et mõni inimene ei talu öötööd (või, veel hullem, öise vahetusega graafikutega tööd), on lihtsalt OMAPÄRA. Ei ole sa mingi vingats seetõttu, lihtsalt teistmoodi kokku pandud.

Ma kunagi töötasin 12-tunniste vahetustega tööl, skeemiga päev - 24 h vaba - öö - 24 h vaba - päev - 24 h vaba - öö - 3 päeva vaba. Ja ma õppisin selle aja jooksul ära, et never ever again. Lihtsalt ei saa nii. Kolmepäevase pausi jooksul esimene 24 h ma magasin, järgmine 24 h nutsin ning alles sai elama hakata. Ainult et siis pidi juba tööle minema. Lakkamatu nutmine oli mingi keha reaktsioon, sest VIGA ei olnud midagi. Aga no lihtsalt ajas nutma.

Rääkimata üleüldisemast tasakaalutusest, mis see muu ellu tõi sel aastal ja mille tagajärgi siiani likvideerin.

Keegi ei peaks tegema tööd, mis sõna tõsises mõttes ajudele hakkab. Ja see ei ole nõrkus.

Aga palju õnne massööritöös! See ongi su uus töö! :)

yrt ütles ...

Mul tuli praegu sihuke ketserlik mõte, et kas kuidagi sedasi ei saaks asju korraldada, et võtad arstilt tõendi selle kohta, et öötöö on vastunäidustatud? Kas on võimalik, et sellisel juhul öötööst säästetaks ja kasutataks öisel ajal nooremat tööjõudu? Natuke ülbe tundub kolleegide suhtes, kes sama tööd teevad, aga no inimene ei või ennast ometi ära tappa. Fakt on see, et igaühel pole öötööga probleemi, noorest peast polnud mulgi mingi küsimus ööd läbi üleval olla.
Kahju, et nii kaugel elad, ma hakkaks kohe oma seljaga massaažikliendiks.

Lendav ütles ...

Kuna meil päeva- ja öötunnid ei ole erinevalt tasustatud, poleks õige mul ainult päevastes vahetustes siin passida, see tähendab, et ma ei hakka arstilt tõendit küsima. Püüan tasapisi, aga järjekindlalt tekitada mingisugusegi seljataguse näiteks kasvõi sellesama massööritöö kujul (asja käimajooksmine võtab ka teatud aja) ja siis enne, kui siin suviseks põrguks läheb, lasen juhtkonnal uut inimest siia asemele otsima hakata. Esialgu võin ju väiksema koormuse peale asendajaks jääda, aga tasapisi ja sujuvalt tahan oma töösuhteid selle majaga muuta. Päris ära minna ka ei taha, sest siin on päris head massaažiruumid, nii et tüli kiskuda mõtet pole. Üldiselt on ka seltskond hea, siin majas võib töötada küll. Ainus, mis tõsiselt närvidele käib, ongi administraatori töö eripära ja nimelt see öö-osa.

Teistel on siin öösiti töötamisega samad probleemid. Üks kolleeg on pensionieelik ja talle öövahetusi juurde panna oleks julm. Ja meie kõige noorem neiu ütles selle peale, kui ma kirjeldasin, kuidas hommikul diivanilt püsti kargasin varem tööle tulnud katlakütjale ust lahti tegema ja peaaegu ümber kukkusin, süda paha ja pea käis ringi, et tal on kogu aeg nii.

Ei ole öötöö normaalne. Ma mõistan, et osa inimesi talub seda hästi ja mõnedele pole see üldse probleem, aga ikka on imelik teada, et Elvas on mitu tehast, kus käib kokku ligi 1000 inimest siit linnast ja ümbruskonnast vahetustega tööl - sama graafikuga, mis meiegi. Jube. Zombide linn.

kaaren ütles ...

Magamatus on vastik astmes 100. Kaugemale tulevikule mõeldes on ylihea, kui sul veel ameteid seljataguses varuks on. Pikad aastad kurnavaid asju teha sandistab inimesi, sest mõned asjad ei taastu.

notsu ütles ...

ja teil ei ole kedagi, kellele just öötöö sobiks ja kes need vahetused heameelega endale võtaks, kui ainult hommikul üheksaks tööleminekust pääseks? mõtlen endale - ma läheks vist hulluks, kui peaks kuhugi hommikul tööle minema; sümptomid samad, mis sul öötöö peale. Kui ma hommikuses vahetuses koolis käisin, siis ma arvasin, et pidev iiveldus ongi normaalne elu osa. praegu - kell hakkab viis hommikul saama - olen triksis-traksis ja mõtlen, et paari tunni pärast võiks magama minna, enne kui valgeks läheb, sest valges ei tule nii hästi uni.

mõne sellise inimesega oleks ju hea vahetused omavahel ära jagada.

Morgie ütles ...

Vahetustega töö ei olegi kõigi jaoks. Mina seda - märksa nooremas eas - liiga hästi ei talunud.
A kunstikoolis hindamiste eelseid perioode mäletad? Need olid ka suht hullud.

Lendav ütles ...

Meil ei ole hetkel kedagi, kes öötööd armastaks. Ma ei tea, kustkohast selliseid inimesi leiaks?

Kunstikooli hindamiseelne öö oli jah, enamasti peaaegu uneta, aga see oli minu jaoks küll ainult üks öö. Ja ma suutsin oma tööd nii sättida, et mõne tunni ikka lõpuks magada ka sain. Midagi oli ju ikka enne ka tehtud, ega kogu poolaasta töid viimasele hetkele ei jätnud.

Lendav ütles ...

Kui küsida, kas ma olen öökull või lõoke, siis mitte kumbki. Lähen hea meelega vara magama ja magan kaua. Keset päeva valgel ajal tahaks natuke ärkvel olla, ülejäänud aeg on suhteliselt kasutuskõlbmatu. Aga nii on keeruline tööd otsida.

Hommikul üheksa on suhteliselt normaalne töölemineku aeg. Kell kaheksa või seitse või veel hullem - viis - on minu meelest masohhistidele. Lüpsjat või pagarit ei saaks must vist ka surma ähvardusel. Inimeste elurütmide eripärad on äraarvamata...

Anonüümne ütles ...

Mis öötöö see on sul? Mind huvitab. Teoreetiliselt otsin uut tööd. Või ütlema nii -otsin uut perspektiivi.

asjadest

Anonüümne ütles ...

Mis kunstikoolis te morgiga käisite? Mis eriala? Mind huvitab. Olen uudishimulik.

asjadest

Lendav ütles ...

Tartu Kunstikool. Morgie õppis skulptuuri, mina nahkehistööd (mis ei takista mul praegu kõike muud tegemast - olgu see siis puuskulptuur või mis iganes, üldhariduslik põhi on all hea).

Palgatööks on administraatori töö majutusasutuses. Mingites kommentaariumides (v.v.naine vist) on olnud viimasel ajal jälle juttu meestest-naistest. No vot. See on selline töö, mida mehed üldjuhul ei tee, sest palk on armetu. Töö ise on vahetustega, vahel rahulik, vahel mitte (oleneb klientidest). Üleinimlikke oskusi üldjuhul ei nõua, kõik on küllaltki lühikese aja jooksul õpitav.

Lendav ütles ...

Stereotüübid on ikka tugevalt veres. Kui meesterahvas küsib mu töö kohta, vastan kohe, et see ei sobi mehele - mitte võimete, vaid palga poolest... Et naisterahvad saavad seda teha, sest naised lepivad ka niru palgaga. Ja tõsi ta on, vähemalt hetkel olukorda vaadates küll. Millegipärast on raske kujutada ette mehi nn. naiselikes ametites - näiteks kassapidajana. Samas ei ole mul üldse raske ennast naisena kujutada ette mõnes traditsiooniliselt mehelikus ametis, kui ainult jõud üle käib. Kummaline...

Anonüümne ütles ...

Selveris on palju meeskassapidajaid. Mulle nad meeldivad. Asjalikud tüübid ja pole nii krampis seal kassas. Tekib mõnus pubimeeleolu.

Ma arvasin, et öötöö on seotud laevadega.
Aga miks sa seda madalapalgalist tööd teed (pealegi öösel)? Ehk leiaksid midagi tulusamat?

asjadest

Lendav ütles ...

Otsin uut kohta, jah. Siinkandis on valikud lihtsalt nirud. Valikud koosnevad kas tehasetööst (tehaseid on siin mitu ja elektroonikatehases ning klaasivabrikutes on ka öötöö, õmblusvabrikus öötööd pole, aga palka ka mitte) või kaubandusest. Kumbki ei tõmba, vihma käest räästa alla oleks need variandid. Üks võimalus oleks hakata tegema mõnda nn. "meestetööd", puutöökotta või autojuhiks näiteks. Tegelikult on variante rohkemgi. Teha oma asju (massaaž, skulptuurid, maalid jms) ja võibolla nipet-näpet kusagil juurde (kasvõi siinsamas vahetevahel asendajana), oleksin suurelt osalt iseenda peremees. Aga see eeldab sissetöötamist, mida ma ju praegu teha püüangi. Kuidas täpselt, see selgub aja jooksul. Mõtlen, küsin nõu, arutlen, proovin erinevaid variante, otsin parimat lahendust.