Jalutuskäik linnuteel

Käisin surnuaial. Nagu ikka. Viimaste aastatega võrreldes oli lund vähem (õigupoolest polnud seda üldse), aga küll oli soe see pimedus, tähti täis. Mäletate mõnda laste juttu, kus surnute hinged pidada taevasse tähtedeks minema? Lähevad jah. Ma ise nägin. Käisin nende tähtede hulgas kõndimas.

Näete, tantsivad!

Hommikul käisime Prouamäel, Hellenurme lähistel. Seal on parim paik päikesetõusu vaatamiseks. Päike peaaegu tõusis, etendades suurejoonelist vaatemängu "hele draakon õgib tumedat draakonit", aga siis läks kohe nagu pimedamaks jälle. Ootasime veel natuke, laulsime, jõime termosest kuuma teed. Tuul oli hirmus läbilõikav seal künka otsas, kaua ei kannatanud, päikest ennast ei näinudki. Ju ta vist vajus tõesti silmapiiri taha tagasi. Ehk õnnestub homme see tõusmine päiksel pisut paremini :) Mina küll vaatama ei jõua, tööl olen.

Kõige heledam hetk. Kahte draakonit näete?

Homme algab maausulistel uus aasta.