teisipäev, 22. oktoober 2013

Mineraalne

Aeg teha uus postitus, eelmisele on tuldud mingilt pornolehelt äkki ja palju. Vahetaks teemat.

Mida siis...?

Ilm läks külmaks. Seda teate te juba isegi.

Kas keegi oskab mulle seletada, kuidas teha vahet, kas mõne rahnu või munaka sees on plagioklassi kristallid, kvartsikristallid või kaltsiidikristallid? Ah et miks mul seda vaja teada on? Lihtsalt, huvi pärast...

Kuidas saada aru, kas KM jättis mulle akvaariumisse šungiiditüki või muidu suvalise musta juraka (kuigi väga sarnase struktuuri ja kõvadusega)? Ei, seda vastust ma tean, elektrijuhtivust tuleb proovida.

Kuskohas oleks parim valik Suursaare kvartsporfüüri? Millises rannas? Toila? Kunda poole? Narva poole? Ah, te nagunii ei tea...

Millest selline äkiline huvi kivide vastu? No ütleme, et lapsepõlv tuli tagasi. Unustamatud hetked kruusahunnikus, oi ma olin õnnelik. Mul oli päris kena kivikogu ka. Nüüd on huvi uuesti tärganud, aga ma olen vanem ja mul on rohkem vahendeid oma huvi toitmiseks. Nii olen jõudnud ennekuulmatute sõnadeni, mis vere käima löövad: uraliit-porfüriit (mis sest, et Mari väidab selle olevat eesnäärmehaiguse moodi sõna), diabaas, gabro, gneiss, kvartsporfüür... Ega tavalisel graniidilgi viga ole. Küllap teate, mis tunne on, kui mõni laul "kummitab". Muudkui mängib kõrvus. Vot mul on hakanud kummitama sõnad. Näiteks "neugrund-bretša".

Olen aja jooksul pidanud päris mitmeid tõekspidamisi muutma. Kunagi kunstika viimasel kursusel, kui nahast skulptuuri diplomitööks tegin, tuli juttu kalli kursaõega üldse skulptuurist. Tema õppis kiviosakonnas, noor skulptor. Ütlesin, et tahaks puust kujusid teha, puu on sümpaatne ja soe materjal. Tema vastu, et puidutöötlemismasinad on nii hirmus ohtlikud... Aga kivi on jälle kõva ja külm, kurtsin mina.

Kaheksa aastat läks mööda, äkki, täiesti ette planeerimata sattusin puukujurite hulka! Aga kivi oli ikka veel liiga kõva ja külm. Möödus veel hulk aastaid, seekord võttis taipamine pisut rohkem aega - no ütleme, et 9 aastat. Ja kivi on soojaks saanud.

Huvitav, milliseid üllatusi elu veel pakub?

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Me õppisime skulptuuri ilmselt samal ajal kui see tundmatu tytarlaps, imelise tsitaadi autor... Ja siis oli Kunstikal kivide töötlemiseks haigelt vähe tööriistu vrdl tänapäevaga, kus valik on sama mõnusalt ohtlik ja hammustav.
Kui Sind kivide nimed kummitavad, siis tee neist laul! Arvestades, kui syrrilt need sõnad eestikeelse muu teksti sees kõlavad (arvestades sõnade kõla ja musikaalsust, tähendus absoluutselt arvesse võtmata), on ainest kyll ja rohkem.
Kaaren, Poeeziakontor.

Lendav ütles ...

Tundmatu tütarlaps oli kas Malle või Kristi. Vist Malle.

Laul on hea mõte :)