Vaatan ruumi kaugeimast nurgast päevavalguslambi alt akna poole - seal paistab ilus hele novembripäev. Isegi päikest on.
Uus neiu on haige. Teeme tihedamaid vahetusi. Sihuke tunne, nagu elaks siin. Loodetavasti saame ikka asendaja, mitte ei jaksa nii tihedalt nii pikki päevi teha. Asendamise ajal teeme alates tänasest omaalgatuslikult 24-seid vahetusi, siis jääb natukenegi vaba aega ka - 12-tunniste vahetustega pole vabu päevi ju üldse. Kolmapäeva päev 12h, neljapäeva päev 12h, reede 24, laupäev pool päeva püüdsin magada, pool päeva aitasin Laglel loovtööd teha, täna jälle 24h tööl. Ära hakkab tüütama. Poodi leiba ja piima ostma isegi ei jõua, sest selleks ajaks, kui ma vahetuse saan üle antud, läheb pood juba kinni. Peale kolme tööpäeva (viimane neist 24-ne) ei jaksa isegi magada. Nutt tuleb peale. Täna pole siin küll palju midagi teha, aga koha peal pean ikka passima, õue jalutama ei saa... Nagu koer ketis siin laua küljes.
Ära tahan.
---
Hullem masendus on hetkel üle. Harjumine, ma arvan. Räägivad, et kõigega pidi harjuma, isegi poomisega. Algul siputad vähe, siis harjud, jääd vakka...
4 kommentaari:
Ei tea, kas peaks seda poomise asja katsetama (taustal laste kilked ja sammumüdin, selja taga igipikk pühapäev koos mitme toidukorra ja muude olmeliste tegevustega)?
Pakun välja yhise poomispidustuse, mille käigus saavad hyvad pidustajad osa mitmesugustest rippumistehnikatest ja luksuslikest siidistest poomistarvikutest! Minu majaremontimine on niivõrd eepiline, et mul on sellest kõrini. Lubasin siis pidulikult pärast magamistoa valmimist ennast pidulikult yles puua, muusika ja publiku saatel!
Tervitustega, K.
Ahh, milline seltskond!
Innovaatilised inimesed, alati valmis uusi asju katsetama:)
Postita kommentaar