Esmaspäev, 30. märts 2009

Värvid

Tulin täna jälle Paluperast töölt, mulle meeldib tulla varem teele ja jalutada, vaadata kaunist kauget vaadet, igivanu puid alleel ja sinetavaid metsi silmapiiril. Ja mõnikord hääletada, mõnikord oodata bussi ja jalutada järgmisse peatusse. 

Kummaliselt plass ja värvitu on kõik juba mitmendat nädalat, varem ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Eks kõik on veel suht lume all ka, teeääred porised, taevas hallikirju, vahest viskab sinist ka sekka. Aga päris säravaid värve pole. Üldse pole. Jõudsin juba mõelda, et viga on minus, mul on seda ka varem olnud, aastat 6 tagasi sain värvid tagasi läbi deprekaravi. Aga ei, värvid on lausa ehmatavalt olemas. Kulgenud paar kilomeetrit hallikasvalgetel maastikel on bussipeatuse silt nagu sinine karjatus keset laia välja. Nagu oleks juurde kleebitud. Kummaline tunne tekib, nagu oleks midagi keelatut suitsetanud vms. Sellist sinist ei saa ju olla! 

Värvitaju muutub kõvasti erinevates meeleoludes. Sitas tujus ei jõua ükski ergas värvikombinatsioon kuidagi pärale, pigem ärritab, kui teeb rõõmu. Või on kõik kuidagi tuhm, kuigi ma saan aru, et kollane on kollane ja erklilla on erklilla edasi. Ja kui meeleolu muutub, saavad värvid hoopis uue hoo sisse, päike tundub äkki paistvat ja kõik lööb mu silmis särama. 

Mäletan kevadeid, kui puude lehtemineku päeval olen justkui lennanud, värske heleroheline kerge helge tuju. Juskui oleks armunud, kevadesse endasse. 

Morgie kirjutab, et on selline tunne, nagu muutuks midagi, sünnivad kummalised asjad, selge saab segaseks ja vastupidi, pidev deja vu. Võibolla tõesti. Aga mul on see kogu aeg saatjaks olnud, nii kaua, kui ma mäletan. Eri aegadel ise moodi, praegu on jälle uutmoodi periood. Ma võin ju siin kirjutada sõnu, aga kusagil sügaval hingepõhjas on Vaikus. Suur ja Sügav Vaikus. Aeg peatub ja ruum väändub. Ja ma jalutan Paluperast Hellenurme poole, bussipeatuse sildi sinine värv silmapõhja sööbinud. Ikka ja jälle. Ja ma ei pea enam hääletama, autod ise peavad kinni ja toovad mind koju. 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii tuttav, nii tore!
Ka minu v2rvid, mida ning qidas neid n2en, s6ltuvad seisundist. Qid viimasel ajal olen m6nev6rra maasegane ning naudin asjaolu, et maa on j2lle lume alt v2ljas, et ma saan n2ha Tema lugematuid v2rve, vorme ning asukaid erinevates unestaadiumides, qlda Tema hingamist. Meie arvamused asjast on nii erinevad, et tekib m6te: Sinu vajadus soojade v2rvide, suve ning kandva 6hu j2rele... et Sa oled 6hu oma, nagu mina olen Maa oma. Sest muda, talvine mec, kraavid, tyhjad p6llud, qluv2rvi qlu - see pole sugugi tyhi ega kole asi, vaid sellel k6igel on m6te, hing, sisu. Sulle ei peagi see meeldima, sest Sa oled teise aine oma. Meid k6iki aga hakataxe peagi t2itma pungade puhkemise nagina ning lindude pulmalauludega!
Trv, Kaaren

Lendav ütles ...

Olen, muidugi olen õhu jagu. Olgugi, et ma ka maa värve näha suudan. Kõrreribad lume seest välja turritamas, sügavpunasest mustani mullatoonid, pajuvitste vikerkaarevärvid ja järjest enam lillatavad kasetukad. Kuigi viimasel ajal on millegipärast looduse värvid tuhmid mu silmale, võibolla on õhk lihtsalt udune ja päikest neil jalutuskäikudel vähe olnud. Maa alles hakkab ärkama, enne väljade rohetamist jõuab veel näha kuluheina miljonis toonis.