Pühapäev, 15. märts 2009

Verine lugu

Plirts-plärts, käes on märts.

Nägin täna hommikul unes, kuidas kraapisin ninast mingit koorikut ja verd hakkas jooksma (mul pole kunagi ninast verd jooksnud). Ei möödunud kaua aega, kui Lagle ajas mind üles, kuna ninast tuli sorinal verd. Igavesti hädine laps, kohutav janu, aga juua ei saa, kuna nina siriseb, kõht valutab, pea käib ringi jne. Ja unine uimane emme. No, tegin, mis oskasin, eks seda on varem ka olnud, aga mitte nii ägedalt. Lõpuks, kui mõistus otsa sai, helistasin kiirabisse ja küsisin nõu, mida sealt ka lahkesti jagati. Ja öeldi, et kui 10 minutiga paremaks ei lähe, helistage uuesti. Ei läinud. Helistasin. Kui kaks kena kiirabitädi minu haigemajja jõudsid, oli verejooks just peatunud. Aitasid lapse puhtaks rookida (mul polnud aimugi, kui palju võib sellisesse tillukesse ninasse hüübinud verd mahtuda!), jagasid mõne nõuande ja läksid. Lagle oli täiesti elus, läks hommikusi multikaid vaatama. Aga mina olen vist siiamaani kiirabišokis, magasin paari tillukese pausiga kella 4-ni pealelõunal. Kogu aeg on palaviku tunne, aga palavikku pole. 

Tahtsin minna ööseks üles tuppa magama, aga nüüd ei julge enam hästi. Et mis siis saab, kui jälle... 

Terve möödunud nädala olid lapsed kõrge palavikuga kodus, ise olin ka vahepeal hädisevõitu, ema jäi haigeks... Krdi haigemaja! Nüüd ma juba lootsin, et see hakkab selja taha jääma, eks lootus sureb viimasena.

1 kommentaar:

Metsamoor ütles ...

Meie majas ka suur palavik ja nüüd hakkavad poisid järgepanu köhima, tuleb emmel aeg maha võtta, ega paremat ravumit kui emme kaiss või kalli ju leiutada ole suudetud...
Sinu perele jaksu ja varsti ongi päikeseline kevad:)