pühapäev, 1. märts 2009

Karjumisest vaikimiseni, vaikimisest rääkimiseni, rääkimisest kuulamiseni

Kuulasin just jupikest ööülikoolist, hispaanlased olid teemaks. Lõpulause oli suurepärane: Kõige tähtsam hispaanlastele on olla stressivaba.

Kuulsin ka natuke nende temperamendi selgitust, kuidas ja miks nad nii palju karjuvad. Ja ma hakkasin lõpuks aru saama. Meil siin on hoopis teised kombed ja temperament, inimesed on vait ja koguvad endasse lõpmata hulgal ütlemata sõnu. Nemad nii ei tee, kohe öeldakse välja, mis öelda on ja seda nii, et teine kindlasti kuuleks. Vahel siis, kuna emotsioon on veel värske, karjutakse see välja. Ja siis unustatakse. Kõik osapooled unustavad, sest keegi pole see, kelle peale karjutakse, kõik on vastastikune. Kõige tähtsam hispaanlase jaoks on olla stressivaba...

Mul on Hispaania ja hispaanlastega selline isemoodi väike tõmme, üks meie suguvõsas liikuv legend räägib, et minu (ja mu ema, tädide-onude, vanaisa ja tema vendade-õdede, vanavanaisa jne) pruunid silmad pärinevad ühelt hispaanlaselt, kes Saaremaale kunagi elama olla jäänud. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga legend on ju ilus. Kellet iganes need pruunid silmad pärinevad, igatahes olen ma talle tänulik. Väljendusoskust pole ma kahjuks pärinud, seda olen pidanud elu jooksul õppima (ja õpin edasi).

Hispaanias pidada olema üks väiksemaid abielulahutusprotsente, kõige vähem lahutavad nn. jagelusabielud. Mnjah, täiesti mõistetav, siis ei jää neisse midagi vinduma. Nii, kui probleem tekib, karjuvad mõlemad välja, mis öelda on. Ma ei arva, et karjumine oleks ilmtingimata parim viis suhtlemiseks. Hispaanlasele paistab see sobivat, eestlasi või koguni soomlasi ei kujuta ette sellise kirega suhtlemas. Meie pigem kogume ja kogume, kuni enam ei mahu ja siis plahvatame, nii et kivi ei jää enam kivi peale...

Rahulikult teise inimesega rääkida sellest, mis pinda käib, oleks ju kõige parem, Aga millegipärast see ei tööta hästi. Räägi mis sa räägid, need kõrvad, millele jutt on suunatud, on justkui vatti täis. Inimene mõtleb, et kui ta sellest iginast välja ei tee, kaob probleem ära. Ignoreerimise taktika. Aga miski ei kao iseenesest.

Muidugi on rääkimise juures veel ka see külg, et inimesed võivad ju rääkida vormiliselt sama keelt, näiteks eesti keelt. Ja tegelikult üldse mitte teineteisest aru saada. Lihtsatest asjadest veel saab aru, näiteks lause: "Ma lähen toon poest piima" on suhteliselt üheti mõistetav. Aga lause: "Ma olen loobunud oma unistustest" võib tähendada juba üsna erinevaid asju. Ja sõnad: "Ma armastan sind" on hoopis laia tähendusspektriga. Üks mõtleb, et "ma ei jäta sind iial", teine, et "ma tahan sinuga last", kolmas "ma ei saa ilma sinuta elada", neljas, et "ma tahan, et sa õnnelik oleksid, pole tähtis, kus ja kuidas"... No saa siis aru, mida teine mõtleb, kui ta ei julge rohkem öelda, kui paar arglikku sõna. Ja siis hakkab peas arvuti ragistama, mõtlema välja, mida teine öelda tahtis, selle asemel, et seda lihtsalt tema käest küsida. Me ise enamasti elame oma elud keeruliseks. Keegi teine ei käi meie elusid keeruliseks elamas. Kuigi nii vahva on kedagi (no näiteks meest, ämma, naabrit, keda iganes) süüdistada. Nooruses ma olin parasjagu nii loll (kas ma praegu targem olen, seda vaatame mõnekümne aasta pärast), et ma arvasin, et probleemid kaovad iseenesest. Et kui midagi on head, siis see kompenseerib närvidelekäivad puudujäägid. Et MEES ARENEB. See oli minu kõige suurem viga. Mees võib ju areneda, aga mina seda protsessi kuidagi suunata ei saa. Seda, kas ta areneb või ei, kuhu suunas ja kui palju, see on täiesti tundmata suurus. Vaikisin sellest, mis häiris ja lootsin, et kui ma olen küllalt hea, on ka tema minu vastu hea. Loeb mu soove silmist jne. Hah! Naiivne noorus. Kui ma sellele tagasi mõtlen, siis ma olen hea meelega just nii vana, nagu ma olen. Mitte noorem. Noorena ma arvasin, et asjad sünnivad iseenesest, õnnelikolemine tuleb vältimatu taevakingitusena. Ja kui on mingi kitsaskoht, siis kui seda piisavalt kaua kannatada, siis kas harjub sellega või see möödub. Ei möödunud. Hullemaks läks. Arvasin, et armastus võidab kõik, ise teadmata päriselt, mis see armastus siis on. No ei võida see armastus ise midagi, ennemini vajab armastus ise nagu potitaim hoolt ja kastmist, valgust ja soojust. Ja kui ta juba küllalt kosunud on, alles siis võib tema lehe alla varju minna, unustamata teda ikka edasi kastmast.

Ja nii ma hakkasin otsima inimesi, kes suudavad mind ära kuulata, lihtsalt kuulata, targutamata. Ja ma ise olen püüdnud samamoodi kuulata. Et ei peaks enam karjuma. Et ei peaks enam lõpmata koguma ja siis plahvatama. Inimestega on võimalik rääkida. Ja vaikida ka. Nüüd ma tean.

Kastan oma potitaime.

1 kommentaar:

kaaren ütles ...

Hea on aru saada, et see, mis on mujal maailmas kombex, ei t88ta meil, ning siis muud-head endale mitte peale suruda. Sest tegeliqlt karjumine on v2givald, sellega teed sa iseendale ka haiget. Suhtlemine on peen peegelduste qnst - pidev kisa nagu peegli l6hqmine. Kas hispaanlased on ikka nii v2ga stressivabad?