teisipäev, 3. märts 2009

Külm

Mingi igikurbus ujub vahepeal pinnale. Külmetan. Lähen igal õhtul magama ja krahmin endale ümber peale ööriiete ja teki veel hommikumantli ja mis iganes mõistlikku kätte jääb. Meenuvad eelmised talved, kus magasin ka tihti villase kampsuniga...

Märts. Viimased korralikud külmad, mälestused eelmistest märtsidest. Ikka veel seedin seda, mis oli KaruMatiga. Me olime koos vähem kui pool aastat, 8. märtsil lõpuks ta otsustas ära kolida. Kolimiseni jõudis küll alles juunis, aga siiski. Ja nüüd on möödas aasta ja ikka veel kerkib pinnale igasuguseid imelikke mälestusi. Seda, kuidas ma tahtsin temaga rääkida, aga ei suutnud sõnu suust välja saada ja kirjutasin meili peale, tema oli teises toas ja luges. Kummaline meenutada. 

Ja siis need asjad, mis toimusid 5 aastat tagasi, püüdsin meenutada, mis kuupäeval ma kolisin, aga ei pane enam pilti kokku. Küllap oli märtsi esimene nädalavahetus, siis olin mõne päeva Mari pool ja nädalakese ema juures, enne kui siia majja sain. 7 aastat olime koos, nüüd oleme 5 lahus olnud. Kas ma nendest mälestustest üldse kunagi vabaks saan? Omavahelisest suhtlemisest tõenäoliselt mitte, sest meil on ühised lapsed. Kellega tal on täielik õigus suhelda ja lastel temaga ka. Mis teha, küllap ma suudaksin temasse suhtuda nagu igasse teisesse inimesse, kui meil poleks ühiseid lapsi ja nendega seotud rahaasju. 

Huvitav, kui kaua läheb emotsionaalsete haavade armistumiseks? Millal need vanad mälestused enam üles ei kerki? Kas siis, kui ma ise endaga lõplikult olen ära leppinud? Sest mul on siiani tunne, et ma olen kusagil eksinud. Ma olen vea teinud. Kas siis selles, et ma üldse temaga jahmerdama hakkasin, kuigi mäletan, et esimesed muljed olid üsna negatiivsed, lõpuks ma lihtsalt kuidagi harjusin asjaolude kokkulangemise tõttu temaga ära, abiellusime suures hirmus üldse üksi jääda, saime lapsed... Või siis selles, et ma ei osanud olla piisavalt hea naine, mida iganes see siis ka ei tähendaks (kasvõi enda vastu hea olemist). Tunnen siiamaani mõnikord ennast süüdi, et olen abielu ära lõhkunud. Ja kõige suurem viga tundub praegu tagasi vaadates allaheitlikkus. Senikaua olin hea ja mõistev, kuni enam ei jaksanud ja lihtsalt ... toimus plahvatus.

Tegelikult ma ei tea, kas Helikariga abiellumata jätmine oleks olnud parem, millist elu ma siis oleksin elanud, kas ma oleksin oma minevikuga rohkem rahul. 

Minevikku ma muuta ei saa. Mis olnud, see olnud. Oleks ainult niipalju tarkust, et praegu ja edaspidi oskaks hoida ja hinnata seda kuldset valgust, mis mu peale paistab. Ma ei tea, millega ma olen selle ära teeninud.

4 kommentaari:

kaaren ütles ...

2ra qrvasta! Qna sa pole kellelegi nimelt haiget teinud, vaid yritanud elu edasi viia, siis v6id endale 6nne soovida, et asjad on just nii nagu nad on. Suhe, mis m6lemale kibedalt m6jub, muutub ajas j2rjest piinarikkamax, Sul oli tarqst see enne asjade hullux mineqt ymber ehitada.
Ka minul on vahest sigakylm. Istun arvutis, koon, magan vms, siis just (praegu rohkem ei t2psusta, aga vahel on asi jama). See pole 6nnex Maaema poolt meile karistusex saadetud hall v6i sygava qrbuse 88kylm, vaid ealistest ise2rasustest tulev vereringe muutus. Me pole enam 16-20sed, kes j6uavad igalepoole ning igat asja proovima, p6sed punased & n2pud soojad. Lapsep6lve varud on oca saanud, nyyd tuleb t2iskasvanud in imese qlumine, vanaduse poole jalutamine, mille rasqse vastu aitab ainult punapeedi-kyslasalat ning palju villaseid riideid, nagu Sa juba isegi tead ning kasutad. Tean, et olen vastik matemaatik, aga probleemi, vastiq valu vms pulkadex harutamine teeb sellest jagusaamise lihcamax.
Vanad tunded & yleelamised qluvad l6pux ise 2ra. Muidugi, on 6udusi, mis alati v2rskena meeles pysivad, ei aita isegi nendega hyvasti j2tmine. M6nda asja on v2ga keeruline enda jaox l6petada ning minema saata, m6nda ei saagi. Aga aasta on tavaliselt aeg, millal loodus uueneb ning uueneme ka meie. Aasta on ajaring, mis annab v2ikesi ocast alustamise v6imalusi.

kairi ütles ...

aja möödudes võib olnut ikka ja jälle ümber hinnata (ka heaks ja halvaks, eksole). olen viimasel ajal mõelnud, et olnud halb, kui ta ka aja möödudes jääb halvaks, sellest pole võimalik üle minna, läbida, mööda minna, vabastada, lahti lasta ja mida kõike veel. see lihtsalt on ja on olnud osa minu elust ja selletõttu olen ma saanud tundma elu mitmekesisust. las ta olla. iseasi mida oma mõtetega olevikus peale hakata. ma aiman, et kevad pole kaugel! hoia end tegevuses (lõpeta talvetoimetused) või maga. kalli!

Ilona ütles ...

Tule siis mu sünnale, me veinitame selle vasmoova marta maha.


mina ei tea mida mina täis olen, aga ma olen erakordselt rahul ja rõõmus!
ma võin kergel väel Sind 5 korda õhtu jooksul väga naerma saada!

Ma plaanin Illeka valvekoerale vingerpussi mängida:) seda näed kohapeal (toon majaveini kaasa:)

muigad?

hämmastaval kombel võib elus kõike juhtuda- st kõike, mida suudad ettekujutada.

Skarabeus ütles ...

Mina tegin "oma Matiga" sarnaseid trikke,kirjutasin libapäevikut, et temaga suhelda ja öelda asju,mis muidu suust välja ei tulnud.Mõõtsin päevikut kapinurgale jättes joonlauaga kaugused ära, et kas on liigutatud-vaadatud...Aga selgeks sai mullegi, et k õ i k on mõttetu.Ja välja ta ükskord kolis.