pühapäev, 8. märts 2009

Võrdsus

Eile oli ilus päev. Sõbralik päev. Erinevatel põhjustel tuli mulle külla mitu toredat meest (ja üks naine), kellega sai koos mõnusasti trumme löödud ja igil`i kääksutatud. Armas rahvas.

Õhtul oli ühe sõbranna sünnipäeva tähistamine, üle poole seltskonnast olid äsja üksildaseks jäänud naised, hetkel värsked üksikemad. Sinna minnes oli Maril (ja ausalt ka minul) väike hirm, et kokkusaamine seisneb põhiliselt meeste kirumises, aga õnneks ikka nii ei läinud. Kui mulle tavaliselt naiste seltskond on raske taluda (kui naisi on koos rohkem kui 3), siis seekord ma imekombel ei tundnud mingit ebamäärast kiskumist, ebamugavust meie vahel.

Kontrast kahe seltskonna vahel oli sellegipoolest küllalt suur.

Hakkasin mõtisklema selle üle, mis siis ühendab ja mis eristab naisi ja mehi.

Olen blogosfääris viimasel ajal jälle sattunud lugema selliseid lugusid, kus mehed ja naised on justkui vastasleerid, enamasti verises sõjas olevad. "Naisi kasvatatakse sellisteks, või siis - kõik mehed on..." No aga ei ole ju! Kindlasti on olemas sugudevahelised erinevused, aga sarnasusi on ju palju rohkem! Ja laisku on nii meeste kui naiste hulgas, töökaid ja vastutustundlikke samuti, nagu ka irisejaid või heatahtlikke. See ei sõltu soost.

Mul on oma soolise identiteediga küllalt tegemist olnud, võibolla on kusagil olemas ka sellised mehed, kelles pole midagi naiselikku ja vastupidi, aga mina küll ühtegi ei tea. Hilisteismelise eas ma ei teadnud, kes ma olen. See oli selge, et mees ma pole, aga naistega oli ka ühisosa õige õhuke. Ja ma hakkasin ennast identifitseerima inimesena. Naissoost inimesena. Aja jooksul on pilt veidi muutunud, olen hakanud rohkem tunnetama ka enda naiselikkust, samas on meestega see samastumisvõime ikka ka üsna hea. Füüsilised erinevused on kahtlemata olemas, aga psüühilistes ma nii kindel pole.

See, kas ma suudan teist inimest mõista, ei sõltu absoluutselt tema soost. Mitte mingil viisil.

Ja ma vaatan kõrvalt neid lahkuläinuid või minevaid, uuesti kokkusaavaid ja jälle lahkuminevaid... Kummaline maailm. Ja mul tekib igasuguseid küsimusi, vastuseid millegipärast nii palju ei teki. Küsimus, et kui alguses mõlemad tundsid, et sobivad kokku, kuhu see sobivus siis kadus? Kas see sobivus oli alguses üldse olemas, või oli see illusioon? Kui palju sõltub meist endist, kas suhtega tööd tehes saab seda põhjalikult parandada? Või taandub kõik suurelt osalt ikkagi sobivusele? Ühistele eesmärkidele, tegevustele, huvidele, sarnasele maailmapildile, ellusuhtumisele? 

Kas teineteisest arusaamist on võimalik õppida? Miks mõned inimesed ei taha avardada oma mõistmisvõimet? Mis osa selles kõiges on armastusel?

Kas inimesed on võrdsed? Või ollakse võrdsed oma erinevustes? 

Kunagi on jutuks olnud, et põhimõtteliselt võiks koos elada peaaegu iga inimesega. Nojah, aga mõnega on see sobivus ikka hulga parem. Tööd tuleb teha iga suhtega, mida rohkem põhimõttelisi erinevusi, seda rohkem vaeva tuleb näha, et ühine kooslus edukalt säiliks. 

Ja mõlemad vastutavad. Kui puudub võrdne huvi ja soov suurepäraseks koosluseks, hea tahe teise inimese suhtes, mõlemapoolne, pole vist enam midagi teha.

Sellega seoses tekkis selline küsimus, kas ainult heast tahtest piisab? Mõlemad võivad ju pingutada, nii et nina verel, aga tulemus jääb nigelaks. Siis vist pole ka enam midagi teha.

Kas heast tahtest piisab, et teist inimest mõista? Kas täiesti erinevate mõtteviisidega inimesed on alati võimelised teineteist mõistma, kui nad seda tahavad? Või ei ole?

Seda jada võiks jätkata lõpmatuseni...

8 kommentaari:

kaaren ütles ...

Tegelt jah, ega sa ei hoia lusikat ega saagi k2es v.tuga vm, vaid ikka k2ega, mis on aga omane inimesele yldse soost olenemata. K6igepealt inimese isixus, siis bioloogilised funxioonid...

kaaren ütles ...

Mulle on j22nud mulje, et yle pika aja kokq saades ei tyki haritumad naised oma pereliikmeid v6i muidu mehi manama, sellega tegelevad rohkem need, kelle eluj2rg oleneb m.nnik2ibest. Meestej2ramine on asjakohane rohkem plogis - see on sinu isiklik igap2evane nutumyyr, ning sa ei pea n2gema teiste murelikke, parastavaid, osav6tlikke v6i kahjur66msaid l6ustu (olenevalt Lugejast) Seega - naiste saun on tore! Mul on inimestega yle tyki aja kohtudes meeles hoopiski mitte nende eraelu uperpallid, vaid see, et mida lahedat nad teevad-on teinud, qidas on arenenud nende isixused, ning, q pole palju kysitud, ka erialane t88 ning rooste & koi poolt n2ritava vara kosumine. Seej2rel alles, q teisel t6esti mure v6i r66m nii suur, et tahab jagamist... ah ma niisama. Reegleid pole, ehk on ka m6ni qnstiteadlane v2ga Salme-kalduvustega.

kaaren ütles ...

Ning, luba endale nina alla h66ruda:) - Sinu juures huvitab mind k6ige enam Sinu k2ek2ik qnstniq & huvitavaid asju tegeva inimesena, mitte imeliq mehega abielus olnud naisega. Sul on hea k2si graafikas ning meeldiv vormikeel. Inimesena on aga tore qlata Sinu arutlusi maailma hingelistest asjadest - no ei tyki selle juures puurima kelegi sokkide vms teemal. Sellex on kodumasinad, aga kaugelt tulnud inimene tahab ikka midagi erilisemat:)

Lendav ütles ...

Kunstnikuna... Ma tunnen, et mul ei ole sellest midagi kirjutada. Teen tasapisi üht-teist, aga sõnu sellest küll üle ei jää. Näidatagi oleks vähe. Sina, Kaaren, vist viimastele näitustele pole jõudnud, sulle ehk oleks ka.

Mehe-naise teemad hetkel lihtsalt sellepärast, et ümberringi paistab mingi taud olevat, kohutav hulk sõpru-tuttavaid on laiali läinud-minemas. Ja ma vaatan ja mõtlen inimestevaheliste suhete süsteemide üle, et ma ise ei peaks enam sellisel kombel (ega kui võimalik, siis üldse) lahku minema, nagu aasta või 5 aastat tagasi. Mul on üks unistus - see on olla pikaajalises suhtes, mis on vastastikku austav ja hooliv, ma tahan näha, kas see on võimalik.

Väga isiklikel teemadel ma ei taha siin isegi sõna võtta, no ega keegi ei sunni ka. Kuid mõtiskleda on hea.

Sol ütles ...

Need küsimused, mida sa küsid, on oma variatsioonidega ilmselt paljudel teistelgi tekkinud. Mul ka.
Näiteks sobivusest. Paljusid kooselusid alustatakse muudel põhjustel, kui omavaheline sobivus. Näiteks armumine, kasu, hirm üksinduse ees, ühised eesmärgid, ühiskonna surve olla paarisuhtes, enda soov kogeda pereelu, soov kasutada teist poolt enda huvides jne.

Pealegi võivad inimesed ja eesmärgid elu jooksul ka muutuda. Sobivus võib algul olla ja hiljem kaduda. Või vastupidi. Elukaaslased ei arene alati sama rada ja ühes tempos.

Kahjuks on nii, et tähtsaid valikuid elus, nagu elukutse või elukaaslase valik, tuleb teha noore ja ebaküpsena. Ja kui hiljem selgub, et valik oli vale... Siis võib see olla traagiline, ebaõiglane ja põhjustada palju halba,ka süütutele kannatajatele, nagu nt. lapsed. Aga oluline on mõista, et keegi pole süüdi.

Sarnasusest. Ka pealtnäha erinevaid inimesi võib miski tugevasti siduda ja ühendada. Õnnelikuks kooseluks on võimelised ka väga erinevad inimesed. Kuigi sarnastel on muidugi lihtsam.

Arusaamine ja mõistmisvõime. See on väga libe jää. Teise mõistmine ja sallimine muutuvad nii kiiresti enda allasurumiseks ja endale valetamiseks, et see on lihtsalt uskumatu. Mõistmisvõime avardamisest saab nii kergesti ajupesu, sallivusest käegalöömine.

Inimesed on muidugi võrdsed. Meil on võrdne õigus olla ebatäiuslik ja teha vigu. Kas mõistmine tähendab asjadest ühtemoodi arusaamist? Või hoopis arusaamist, et tõdesid on mitu ja valge võib samal ajal ka must olla?

Lõputu jada...
lõputud arutlused blogisabades : )
Lõputu teejoomine : )

Lendav ütles ...

:)

Mõistmine võib olla minu meelest nii asjadest ühtmoodi arusaamine kui ka leppimine sellega, et tõdesid võib mitu olla. Siin blogis ma räägingi oma tõest ja kiikan teiste tõdede poole.

Ja see, et arusaamine, sallivus ning mõistmisvõime on nii haprad, teeb nad minu jaoks eriti huvitavaks.

kaaren ütles ...

Palju t6desid eeldusel, et kedagi ei kasutata 2ra, et kedagi ei suruta alla teistele meeldimise nimel. Me k6ik ju tahame olla head. Kas iseendaga rahul olemisex v6i harva pai 2ra teenimisex...
j2lle l2heb teejoomisex:)...

Lendav ütles ...

Teistele meeldimises pole ju midagi halba, niikaua, kuni keegi ei hakka seda jõhkralt (ja võibolla endalegi aru andmata) ära kasutama. No siis tuleb ikka enda heaolu eest seista. Ei jalamatistumine ega türanlus pole väärt, et neid seedida. Jällegi - ma ei saa rääkida kellestki teisest, need on minu arvamused ja tõed. Ja kui kellegi tõde läheb minu omaga vastuollu, hoian ma nende poole, kellega minu tõde ei vastandu. Ma kas eemaldun, lastes võõral tõel olla omaette või kui see pole võimalik, seisan oma tõe eest.

Aga vastandumine eri tõdede vahel ei pea ilmtingimata kuri ja verine olema.

Mustikatee :)