Ikka loodan parimat ja olen samas valmis halvimaks. Aga see rikub nii mõnegi rõõmu. Pool ootusrõõmust on kadunud, kõõritan kahtlustavalt altkulmu ja olen valmis halvimaks. Milles iganes see siis ei seisneks. Olgu, ma mõistan, et me olemegi evolutsioonis ellu jäänud just seepärast, et meid pole tänu pidevale valvsusele ära söödud.
Aga kuhu jääb siis puhas rõõm? Kahtlusteta, pideva võitlusvalmiduseta, lihtsalt rõõm?
1 kommentaar:
Antud teema on ajendatud sellest, kuidas mõnikord inimesed suhtlevad tehes vihjeid. Mitte öeldes otse. Ja see tähendab, et üks lause võib tähendada kümneminutilist juttu. Olles kunagi olnud sellistes vestlustes osaline, jääb väike tüütu harjumus otsida kaaslase jutust varjatud tähendusi. Et mida halba ta siis seekord ütlemata jättis...
Ümberharjumine võtab hullult aega.
Postita kommentaar