Neljapäev, 19. märts 2009

Vanake

Delfi kõneleb, et ma olla juba vanake. Ehh... Mulle hoopis tundub, et ma lähen järjest nooremaks. Kuni 27. eluaastani ma põhiliselt istusin lastega kodus, kirusin sotsiaalsfääri ja põdesin depressiooni. Umbes-täpselt 27. sünnipäeva paiku hakkasin saama depressiooniravi. Sellele järgnenud aasta jooksul jätsin mehe, kolisin Elvasse ja nüüdseks olen kõvasti vähendanud masendunud meeleolusid. Kõik, mis tundus 27. eluaastani seisvat, on liikuma läinud. Ma olen endaga rohkem rahul, kui iial varem, teen neid asju, mis teevad rõõmu ja ei taha enam viriseda sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel.

Tühja see vanadus, peaasi, et elukvaliteet hea oleks! Et jaksaks raamatuid lugeda ja nende üle mõtiskleda, et jaksaks ikka ja jälle võtta kevadel ratta ja teha Vitipalu matkaradadele tiir peale, et jaksaks lastega koos jälle teismeliseea läbi elada (või lastelastega, vahet pole), et jaksaks jälle kuulda kevadisi mahlu kasekoore all (ja oma veres) voolamas...

Praegu ma mõtlen, et oleks lahe olla kunagi vinge vanainimene, tervis võiks enam-vähem talutav olla ja mõistus ka kodus. Ja siis elada igatviisi täisväärtuslikku elu, visata nalja, nii et noortel juhe kokku jookseb, armastada ja olla õnnelik selle üle, mis on olnud ja mis on. Ja seda kõike samasuguses seltskonnas! Kaks kaaslast mul juba on, kes oleksid nõus (kui kondid kannatavad) ka 100-aastaselt minuga kuuselatva luurele tulema.

Kui te näete mind mõne hää sõbraga kunagi umbes 50-60 aasta pärast niimoodi tee ääres hääletamas, siis võtke ometi vaesed vanainimesed peale! Kui julgete!

(Pilt seeriast "Vahvad vanamemmed", autor Inge Löök)

1 kommentaar:

Metsamoor ütles ...

need memmed on nii head. Mulle tutvustas neid esmakordselt üks kõrges eas daam ja rääkis "memmefilosoofiast", ise itsitas nii mõnusasti:) Tekitas küll tahtmise vanaks saada:)))