Midagi täiesti hullumeelset. See on mul peas tiksunud juba peale esimest kuulamist, siis ma veel ei saanud päris hästi aru, mis see on. Aga nüüd ma ei suuda enam hästi mõelda ega üldse midagi teha, siia kirjutamisegagi on raskusi - sõnu on raske rütmide vahelt välja kangutada.
Igatahes oli huvitav kogemus käia laulupeo eelproovis, laulda sajaviiekümnendat korda mõnda laulu, siis laulda ette kõrgeaulisele komisjonile. Ja nii, kui mõte läks nendele rütmidele ja helidele, mida olin siis ainult 2 korda kuulnud, kadusid peast igasugused Isamaad ja Pillapallad. Ja minu sees andis ennast tunda kohe see rütm. Eriti, kui meenus trummari vilksamisi heidetud pilk Kimmo poole, vaikne muie suunurgas.
Tuleb välja, et mu sees elavad mingid ürgsed rütmid, mida ma ise pole teadnudki.
Tjah, miks ma siis ise midagi ei mängi? Klaverimängust ei mäleta enam veeranditki õpitust, trumme on kodus 2, aga... üksi millegipärast neid eriti kätte ei võta. Plokkflööt, bambusflööt, parmupill, üht-teist muudki veel. Millal ma midagi päriselt ise mängisin? Seda on olnud selle talve jooksul ainult üks kord. Kurb. Ja kedagi pole süüdistada ka, sest kes mu eest ikka mängida saaks... Noh, vähemalt laulmas olen korralikult käinud.
Olen mitmeid kordi unes näinud, kuidas ma kas otsustan pilli õppima hakata või õpingi juba. Erinevaid pille.
Siia lõppu veel üks väike tore näide mitte enam väga noortest, kuid siiski erakordselt särtsakatest trummaritest. Kui ma vanaks saan, tahan sama elurõõmus olla. Võibolla peaks selleks juba praegu midagi tegema, ehk rohkem trummi mängima?
1 kommentaar:
Elu on n2idanud, et kes noorena m2ngib trummi ning laulab 7l h22lel, teb seda tihti ka vanana, ning vastupidi - kes oskab noorena ainult kvartiiramaja ees istuda, see n6nda ka l6petab. Head m2ngimist!
Trv, Kaaren
Postita kommentaar