Reede, 27. veebruar 2009

Tänu

Jõudsin täna läbi kummaliste-keeruliste mõttekäikude arusaamisele, et ma peaksin Helikarile tänulik olema. Sest mitte keegi teine ei ole mind nii palju mõjutanud. Tänu talle ma olen aru saanud, et ma võin olla mõõtmatult sihikindlam ja tugevam, kui ma seda ise oleks taibanud. 

Lahku minnes ta käis minuga mõned korrad rääkimas ja nuttis ohjeldamatult, palus... Ja mina ei suutnud tajuda enam tema kurbust, ainult külmus ja kalkus olid minus. Sihikindlus. Kui ta lubas ennast ära tappa, ei liigutanud see minus midagi. Kui ta lubas mulle tappa anda, olin ma valmis ta maha lööma, kui ta mind puudutama peaks. Ma olin oma otsuse teinud ja kahtlusi enam polnud. Isegi, kui üks meist selle pärast surema peaks. Puhas jõud.

Masendus on kahtlus. Jõud on teadmine.

Ülalkirjeldatud sündmused toimusid umbes-täpselt 5 aastat tagasi mõned päevad enne Elvasse kolimist. Masendust on siin järgnevatel aastatel kuhjaga olnud, ehk on sellest nüüd küll. Minus elab jõud, mida ma ise õieti ei mäletanudki. Teadmine, et isegi surma ma ei karda. Põhimõtteliselt olen ma kõikvõimas. Nüüd tuleks see mõte kuidagi praktikasse viia... Vaatame, kas saan sellega järgneva viie aastaga hakkama?

Kommentaare ei ole: