7 tõde minust

Lasti siin blogosfääris lahti üleskutse kirjutada 7 tõde endast. Hakkasin siis mõtlema. Kõigepealt, miks peaks kedagi üldse huvitama minu arvamised iseendast? Järgmiseks, ükski tõde ei ole ju kindel, ma olen arenev, kasvav, muutuv inimene, see, mida ma praegu tõeks pean, ei pruugi seda varsti enam olla. Ja lõpuks - kas see seitsme tõe üleskirjutamine annab vähemalt mulle endale midagi?

No vaatame siis. 

1. Temperamenditüübilt olen kõige rohkem flegmaatik, vaikselt omaette olija, nokitseja, mõtiskleja. Vahel väljun oma omaetteolemisest ja siis võin inimesi surnuks rääkida neil teemadel, mille üle mõelnud olen, aga siis lähen jälle vaikusse tagasi. Vaatan ja kuulan, mis ümberringi toimub, nagu laps, kes diivaninurgas märkamatult vanemate juttu pealt kuulab. Siia alla kuulub ka armastus raamatute vastu. 
2. Olen halva rutiinitaluvusega, see teeb tööotsimise raskeks. Jälestan ebameeldivate ja/või mõttetute tööde tegemist (näiteks müügitöö, liinitöö). Ja selle nimel, et neid mitte teha, olen valmis leppima väiksemate sissetulekutega. Söön vähem ja magan rahulikult. Ja rahaliselt tasuvate tööde asemel hoopis mängin vormi ja/või värviga. 
3. Kõige olulisem osa mu elust on inimesed. Vajan sooje ja sõbralikke suhteid, seetõttu olen narruseni kiindunud oma armsasse laulukoori ja puukujude tegijatesse. 
4. Vaimsed teemad on mu elus erinevatel aegadel olulised olnud, vahel rohkem, vahel vähem, aga siiski pidevalt. Isegi TÜ usuteaduskonnas olin lühikest aega. Igavene iseenda ja tõe otsimine. Viimasel ajal on müstikasse laskumist vähemaks jäänud, elu on tühipaljal materiaalsel kujul isegi piisavalt keeruline ja huvitav. 
5. Hetkel on mul 2 kena ja andekat last, kelle kasvamisel ma püüan erineva eduga abiks olla. Ilma lasteta ma oleksin hoopis teistsugune inimene, pole üldse kindel, et parem. 
6. Olen palju tugevam, kui seda isegi tean. Kui miski on vaja ära teha ja kõhklusi enam pole, olen võimeline läbi halli kivi minema. Aga senikaua, kuni on veel võimalik kahelda, venitan nagu jaksan. 
7. Õpin, kasvan ja arenen järjest rohkem selliseks, nagu ma tahan olla. Olen järjest rohkem iseendaga rahul, ei sõdi enam oma loomuse vastu.  See tõde on küll vaieldav, eks aeg näitab, kuidas see tegelikult edeneb. Aga tunne on praegu hea, lõpuks hakkan jõudma sellesse usku, et olen just sellise inimesena, nagu ma olen, väärtuslik. 

Eks neid tõdesid on ju veel, enamus täiesti ebaolulised. No näiteks et ma olen naissoost. Või et mulle meeldib autoga sõita ja saagida. Igatahes jõudsin järeldusele, et mul ei ole siia tegelikult midagi kirjutada. Kõik need tõed on pastakast välja imetud (see ei tähenda, et nad valed oleksid). Need asjad, mis on hetkel olulised, on liiga isiklikud, et neid siia kirjutada ja laiemale publikule pole mul muud pakkuda, kui vaikust. 

Üks järeldus veel - tegelikult läheks asi siis huvitavaks, kui inimesed, kes mind tunnevad, kirjutaksid hoopis minust. Seda, mida ma enda kohta tean, tean ma ju niikuinii isegi. Aga kuidas see kõik väljapoole paistab, seda ma ei tea. Igatahes on arvamused teretulnud!