Teine

Kurelauluaeg

Kritseldasin eile õhtul veel ühe pildi. Jällegi 2B automaatpliiatsiga ja natuke kasutasin ka 4B grafiitpulka. Tegin seda, mis mälus on, kusagilt maha ei joonistanud. Joonistamine ei ole raske, aga joonistuse pildistamine on küll. Ma ei tea, kas süüdistada fotokat või hoopis seda, et mul pole arvutis ühtki fototöötlusprogrammi. Saaks vähemalt värvibalansi kuidagi paika - originaalis ei ole see pilt ju mitte kuidagi sinine. Grafiit on pigem soojema tooniga hall. Tegelikult ei ole must-valge maailm päris minu jaoks, aga igati kasulik on õppida ennast väljendama ka piiratud vahenditega ja värvivabalt.

Tervise koha pealt suuri uudiseid pole, väikseid on. Justkui parem on. Kui läinud nädalavahetusel valutas õlg (ja käsi ja kael) vahetpidamata, hoolimata poolest tonnist valuvaigistitest, siis nüüd saavad rohud juba valust jagu. Millegipärast ibumetin toimib, aga paracetamol üldse mitte. Väike viinakompress on ka abiks olnud. Saan kätt kuigipalju isegi küünarnukist liigutada (õlast küll veel mitte). Kõige kehvem on öösiti, aga seegi on paremaks läinud, olen vähemalt hetkel isegi üsna puhanud :) Sellegipoolest kui vaadata, kui aeglane on kogu see protsess, saan veel pikalt töölt kodus olla...

Ps. Mul on nii nunnu perearst. Helistasin pereõele, et ei saa ise arsti juurde minna. Perearst oli hetkel hõivatud, helistas mõne aja pärast ise mulle tagasi. Luges kõigepealt ette, mis rohtu võtta ja kui palju ja kui ei aita, mis siis teha jne jne. Ja lõppu ütles, et silita siis seda õlga ja räägi temaga. Reedel lähen ennast talle näitama, loodan selleks ajaks riietumis- ja liikumisvõimeline olla.