teisipäev, 13. jaanuar 2015

Ei ole tore

Ilm on juba mitu päeva lolli mänginud, külmetab-sulatab-külmetab-sulatab...

Läksin välja, suund kempsu poole. Trepist kaks astet vaja alla minna, raisk, lendasin otse. Pole 20 aastat nii kõvasti kukkunud. Sain natuke lombis, siriseva räästa all, püherdada ja hingeldada, enne kui jalad alla sain. Sitahäda läks ka üle. Ribid on vist terved. Ei tea, kas peaks kontrollima minema? Kust ma saan aru, kas on lihtsalt põrutus või oleks ikka vaja EMOsse minna? Hingata laseb. Aga mõne liigutuse juures suskab nii, et võtab nõrgaks ja vee silma. Nutma ajab vist siiski rohkem solvumine, mitte valu. On kellegi kogemusi ribidega?

Lähen poole tunni pärast tööle, käin täna enne lõunat ära. Eks siis saab selgeks, kas külg elada (ja mopiga vehelda) laseb või mitte ja kuhu suuna võtan - Tartusse läbistavaid ilupilte tegema või kõigest voodisse.

Kududa peaks ikka saama. Silmad ja käed (ptüi-ptüi-ptüi) on täitsa terved veel.

Vasakud alumised ribid. Ei tea, mida proua L.V. selle kohta ütleks? Mingi karvavõlg? Vasak külg olla suhted meestega, luustik on isa, pehmed koed ema? Nüüd ei jää mul vist muud üle, kui süüdistada oma ammulahkunud isa, et ta ei õpetanud mulle, et sihukesteks ilmadeks ja nii nõmeda katuseta trepi puhul tuleb kuiva liiva varuda! Ja siis peaks andestama iseendale, et ma omale niisuguse isa valisin? Või kuidas see oligi? Ei, ma ei oota sellele lõigule ühtki vastust :)

---

Täiendan. Häid asju on ka. Nimelt eile avastasin, et üks mu õunatigudest on kuidagimoodi akvaariumist välja saanud, arvasin, et nüüd on kutu. Aga ju siis polnud sell kaua kuival olnud ja pealegi on tal tore luugike, mida uksena koja ette tõmmata. Viskasin ta kontrolliks vette tagasi ja nüüd sebib jälle rõõmsalt akvaariumis ringi.

7 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mina astusin ükskord ootamatult keldriluugist alla ja maandusin umbes 2 m allpool keldripõrandal, sest polnud meeles, et see luuk lahti oli. Algul mõtlesin, et mul on nüüd selgroog katki või midagi ja kuidas ma sealt välja saan. See oli enne mobiilide aega, aga isegi tänapäevases olukorras poleks mobiil ilmselt mul kaasas olnud ;) Aga kuna sain ennast liigutada ja keldrist välja tulla, siis arvasin, et ega suurt häda polegi. Siiski olid sümptomid sinu omadega üsna sarnased.

Käisin pärast ka pilti tegemas ja mul olidki ribid kas mõranenud või katki. Lahasesse ei pandud, paranesid ise pikapeale ära. Aga koristada (kätega vehkida) sa ikka vist ei tohiks. Niiet minu soovitus on küll, et võta haigusleht ja tegele mõni aeg vaid kudumisega :D

Hundi ulg ütles ...

Ma arvan ka, et tööle minek polnud kõige arukam tegu. Aga mida mina nüüd meesterahvana tean - mehed ju kõiges süüdi :)

Lendav ütles ...

Käisin arsti juures ära, röntgenis ka. Ega enne ei tea midagi, kui piltide vastus käes, seega homme.

Tööl peaksin käima 2x päevas, lõuna ajal korraks ja õhtul põhjalikumalt. Otsustasin loobuda igasugusest pöördliikumisest, st tavalise mopi ja harjaga ei tee midagi. Õnneks on päeval kergem, siis on vaja suure harkmopiga ainult natuke buldooserit mängida ja seda ma proovisin - saan hakkama. Eriti hea oleks, kui lapsed hakkasid suusatamas käima, siis ei peaks saali üldse päeval üle käima. Huvitaval kombel oli lükates isegi vähem valus, kui niisama lihtsalt kõndimine. Õhtul aga võtan lapsed kaasa ja tegelen ainult kamandamisega.

Haigusleht ei ole soovitatav, see tähendaks liiga suurt auku eelarves. Nii et kuni ma suudan oma töö lähemaks paariks nädalaks kuidagi ära kombineerida, lehte ei võta.

Meeste nõuanded on ikka teretulnud, ma suhtun üldiselt meestesse hästi. Ma lausa armastan neid (vähemalt mõnda). See, et laste isaga eriti hästi pole läinud, ei tähenda midagi :)

kaaren ütles ...

Peaasi, et aju terveks jäi, ja käed õlgadest saadik.
Ribid pole hullu, neid ravitakse valuvaigistite ja magamisega. Kududa tohib ka.

Lendav ütles ...

Aju kohta ei oska öelda, aga vasak õlg oli mul ennegi natuke vilets (mingi krooniline põletik diagnoositi lõpuks) ja nüüd sai ka raputada. Vasak käsi keeldub hetkel õlast alates raskematest töödest ja keerulisematest figuuridest. Aga ma saan hakkama. Lapsed saavad nüüd rohkem joosta, mulle teed voodisse vedada ja. Õla kohta ma tean, et see ei saa kunagi päris lõpuni korda, aga selliseks viletsaks ka ei jää kindlasti. Ja ribid paranevad tõenäoliselt ilusti, muud moodi pole mõeldavgi. Nüüd ma saan aru, miks ma sügisel seda varemerohusalvi keetsin...

algusestpeale ütles ...

Midagi ei oska kosta peale selle, et siinsel kliimal on siiski ka mõni eelis. Trepil libastuda saab ainult banaanikoore olemasolul:)
Puhka ja mängi, ega muud polegi. 20 aastat tagasi igatahes ei tehtud midagi muud, kui kästi ülakeha mingi kangajupi abil kergelt fikseerida. Hr Eksabikaasal oli õnn roietesse mõned mõrad hankida, seetõttu tean.
Tänapäeval on ehk veel mingeid vahendeid, kuigi - kui röntgenist vastuse saamine võtab tervelt 24 tundi, siis pole küll arengut kuskil. Kuidas see võimalik on, aru ei saa. Tartus saadetakse vastus minutiga perearstile tagasi.

Skarabeus ütles ...

Vai-vai,Bianka astus luugist alla!Mina ronisin tooli peale upitatud tabureti otsa, et pääseda ülemisele kapiriiulile ligi,ja unustasin,et mu all on k a k s tooli.Astusin tagurpidi alla tagasi.Oh sina heldene looja,kus naksakas käis rinna all ribis ja olin sant valmis.Aga arstile ei läinud, sest varem juhtus säherdune lugu: kihutasin rattaga,taarakott tuules,mäekaldest üles, et sõita üle raudtee ilma maha tulemata.Aga bomžid olid rauda kangutanud,liiprist turritas mingi ora välja ja see sõitis mulle püksisäärest sisse.Otsejoones olin relssidel siruli,taara laiali, ja tänasin jumalat, et rongi ei tulnud,sest ma ei saanud jupp aega aru,mis mind seal liiprite peal kinni hoiab...EMO-sse läksin teisel päeval,ribi siis katki ja puha. Öeldi,et sellega ei tehta kunagi midagi,siduge rätikuga ümber kere kinni ja oodake,kuni paraneb.