6. päev, inspiratsiooniallikad

Üks kõige inspireerivamaid raamatuid on olnud "Maailma rahvaste kudumiskunst". Sealt sain ka idee kududa kampsuni alläärde korvmustri. Kõik oli ilus kuni praeguse hetkeni, kui hakkasin otsima siia blogisse netist selle jaoks pilte. Raamat on ju raamatukogus, ma pole seda aasta otsa näinud. Ja mis ma näen! Korvmustriks nimetatakse mitte lapikudet, vaid parempidiste ja pahempidiste pindade vaheldumist... Aga ma ei mõtlegi nutma hakata. Lapiline on lahe.

See jakk oli raamatus

Detail, mis näitab eksimatult, et ma pidasin korvmustriks midagi muud...

Vanasti olid ikka hullud kudujad. Kustkohast nad nii peeneid vardaid said, ma ei tea. Ja päevavalguslampe neil ka polnud. Need jakid siin on üldiselt 16-17. sajandist, Inglismaalt ja Itaaliast ning tehtud peamiselt siidist. Seal on küll päeval valgem, kui meie suitsutaredes, aga ikkagi...

(Kummastav on ka kontrast imepeene käsitöö ja tol ajal linnatänavatel valitsenud mustuse vahel. Daamid käisid maani kleitides, isegi pahkluu ei tohtinud välja paista ja samal ajal ma usun, et vähemalt pahkluuni ulatus kogu see solk ja sitt, mis oli tänavatele visatud... Kanti küll kõrgeid puukottasid, aga ikkagi. Milline oli keskaegse daami seelikusaba, kui ta oli sunnitud tänaval käima, ei taha mõeldagi. Ja kes selle pesi ja uuesti kandmiskõlblikuks nõelus ja nõelus ja nõelus... Küllap see oli Tuhkatriinu.)

Ammendamatu inspiratsiooniallikas on loomulikult ERM ja üldse igasugused kogud. Ja google otsing on ka imetlusväärne.

Minu kõige esimeseks lapikirja õpetajaks oli AlGusti, see õpetus paistab olevat kukkunud viljakale pinnasele. Aitäh!