Teisipäev, 6. jaanuar 2015

Hetk, viibi veel...

Käisime sõbrannadega Moorikesel külas, saunas ja tina valamas. Hirmus armas oli, Moorike oma titeootuses säras nagu päike üle meie.

Tina valasime ka. Teiste eest ma kõnelema ei hakka, aga ise sain puu. Vana puu. Juured maas, üks oks murdunud, teine hoogsalt taeva poole kasvamas ja lehtedes.

Moorikese saunas oli mul väike valgustumishetk. Seedisin seda mõtet ja tunnet hilja õhtuni, nüüd ehk suudan kuidagi sõnadesse ka panna. Nimelt soovitakse aastavahetustel, sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel ikka õnne. Ja seda, et edaspidi ikka paremini läheks. See kõik on ilus. Aga jätab ka täiesti inimlikult tunde, et praegu ei ole piisavalt ilus, õnnelik ja hea olemine. Mu taipamine seisnes selles, et sain aru, mitte ainult mõistusega, vaid ka tundega, et praegu on väga hea aeg. On aeg olla õnnelik ja nautida rahu, stabiilsust, võimalust tegelda kõige sellega, mis meeldib. Ma tean, et see nii ei jää. Mõnda asja tean ette, mis muutuma hakkab, mõnda veel mitte. Millal muutused tulevad, pole ka veel täpselt teada. Aga see vaikne soe rahu ei jää püsima. Praegu, just täna, on viimane aeg nautida seda kõigest hingest ja südamest ja koguda jõudu kõigeks selleks, mis ees ootab. Võibolla olukord väga hulluks ei lähegi, seda veel ei tea, aga see ei olegi tähtis. Siin ja praegu on põhjust olla õnnelik ja tänulik. Kallistada, maalida, kududa, lugeda raamatuid, kütta ahju, silitada kassi ja teha lastega nalja. Praegu.

1 kommentaar:

Metsamoor ütles ...

sEE OLI ARMAS! Ja saun on ikka mõnus kirgastumise ja äratundmise koht... Hoia seda tunnet, ma püüan ka tabada:) Seda, et just täna ja siin ongi hea:)