kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Värvilist

 Tänase päeva kunstiline saavutus - kraapisin paletilt kuivanud värvi känkrad maha.
Detail
Palett on minu kasutuses olnud 10 aastat. Selle aja sisse jääb tihedaid tööaegu ja vahepeal ka küllalt pikki pause. Paleti kraapimine sarnaneb kahtlaselt arheoloogiliste väljakaevamistega... Ühtlasi on võimalik arendada oma loovat silma ja otsida tekkinud värviliste kujundite hulgast inim- ja loomasiluette, vanameeste lõustu, linde, taimi ja muud toredat.

---

Paleti olek on juba muutunud. Selle peal on nüüd jälle mitu plörakat pehmet õlivärvi. Pooleliolev maal (koitöölasega) ei ole enam nii väga pooleli (ainult natuke). 

16 kommentaari:

kaaren ütles ...

Imeliselt helge impressionistlik teos, meenutab Monet ja Gauguini igavesi suvesid ja tantsivaid naisi rippubade lopsakate õiepärgade all :)

algusestpeale ütles ...

Samad mõtted:)

kaaren ütles ...

Aga äkki oli Manet... Või oli ikka Monet... Kurat...

Lendav ütles ...

Kas eine murul või vesiroosid? Mõlemad on head :)

Hundi ulg ütles ...

Lapsena olin ma õnnelik kui see töö mulle usaldati. Lõuendi kruntimine oli ka lahe, kuid pinnad olid minu arust liiga väiksed :)

Lendav ütles ...

Jaa, palette ei saanud ma lapsena puhastada, aga vana masina või ukse või aknaraami pealt oli küll rõõm vana värvipudi lahti kraapida :) Mõnikord enne remonti oli selline tegevus isegi lubatud ja soositud.

Bianka ütles ...

Mina sain sellise õpetuse K.Mägi ateljeest, et paleti keskkoht tuleb igal õhtul puhtaks teha, jäid vaid äärtesse väljapigistatud värvi jäägid.

Nüüd olen näinud umbes samasuguseid pilte teiste ateljee vilistlaste palettidest, kui sinulgi, ja olen muutusteks valmis. Hakkan ka värve teismoodi segama ja paletile kultuurkihti koguma. Tegelikult olengi jõudnud veendumusele, et korralikkus kammitseb liiga palju kunstilist värvisegamisrõõmu :P

Lendav ütles ...

Mind pole keegi õpetanud värve paletile paigutama. Kõik puha ise välja mõeldud Aga ma ei näe mingit põhjust, miks peaks paleti iga õhtu puhtaks tegema? Vahel saab värvi rohkem segatud ja ega see siis ühe ööga kuiva, homme jälle hea võtta! Pealegi olen ma selles suhtes jube koi, midagi ei taha raisku lasta. Alustasin kunagi õliga maalimist nii, et mul oli harrastuskunstnikele mõeldud karbikene 12 väikse tuubiga, sinna juurde ostsin mõne tavasuuruses tuubi ka (valge, kollane, sinine, vist oli veel midagi). Ja ma maalisin nendega terve näitusetäie pilte! Ei mingit raiskamist ja paletilt kraabitakse värv siis, kui sellega enam maalida võimalik ei ole.

Samas ma ei ütle, et minu variant õige on. Igaüks tehku nii, nagu parasjagu mugavam on.

Lendav ütles ...

Tegelikult - ma hakkasin mõtlema ja seda paletti lähemalt vaatama - mul on ka värvid paigutatud sellele süsteemi järgi. Aga kui ma neid juba segama hakkan, võib toimuda värviringi nihkumine, näiteks segan kollasest ja valgest helekollase. Ja siis on vaja kollaka varjundiga helerohelist - ja ma segan selle sinna otsa. Ja siis on vaja tilluke pintslitäis helerohelist, millele on lisatud träpsuke oranži (samblatooni poole). No vot. Nii see palett areneb. Laik siin, teine seal, justkui loogiliselt, aga samas lõpuks täiesti kaootiliselt.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Paleti puhastamine on korralik füüsiline trenn. :) Mulle küll õpetati värvide paigutamist paletile, aga ma ei mäleta, kas seda tehti kunstikoolis või ülikoolis. Eks see sõltus konkreetsest õpetajast, mida keegi oluliseks pidas. Otto Raunami õpikust saab ka asjakohast infot.

Lendav ütles ...

Kunstikoolis ma õppisin nahkehistööd, meil õlivärvidega maalimist programmis polnud. Maalisime põhiliselt akvarellidega (mida ma ei oska siiamaani) ja kuigipalju ka guaššidega. Õli said näppida põhiliselt kunstilise kujundamise (praegu vist ümber nimetatud maaliks) eriala õpilased. Naha, kivi ja puiduosakond sai seda vähe ja juhuslikult.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Jep, mina kui kunstilise kujundamise õpilane sain 3 aastat õliga maalida. Esimesel aastal tegime akvarelli. 90ndte algus oli jõhker aeg. Koolis ei köetud ja sain külmas ateljees maalimisest kopsupõletiku. Tollest ajast ongi meelest ainult õudused, pildid tulid ka jubedad, samas põnev ka, eks ole? :D

Lendav ütles ...

Minu jaoks oli kunstikool vabanemine. Ma ei mäleta sealt õudusi, külma ka ei mäleta. Käisin Elvast rongiga, see oli talviti tihti üsna külm. Nii et ma käisin riides nagu kubujuss :) Peenvillane aluspesu ja :) Kooli külm minuni ei jõudnud. Olin Sinust aasta hilisemas lennus, võibolla oli aasta varem seal hullem seis. Õlimaali klass oli suur ja vist kõige külmem ruum terves koolis, mul seal tunde polnud.

Fideelia-Signe Roots ütles ...

Vaimses mõttes oli kunstikool ka mulle suur vabanemine. :) Õuduste all mõtlen pigem ainelisi probleeme nagu külm, vaesus ja sellest tulenevad haigused. :( Muidugi leevendas kunstikooli õhkkond seda ainelist olukorda ja ma olin õnnelik, et vähemalt ei pea enam tavakoolis käima. Tulin ju otse põhikooli põrgust. ;)

Lendav ütles ...

Mina elasin kuni viimase kursuse veebruarini vanemate juures, sellevõrra oli vaesust kindlasti vähem, kui ühikas või erakates elavatel õpilastel. Aga jah, esimesest kursusest mäletan talvesaapaid, mis lasid vett läbi. Toppisin kilekotid sisse ja sai kuidagi käia. Päris hulluks läks asi siis, kui kontsa alt hakkasid naelateravikud kanda tunda andma, pidin iga päev talla alla korraliku kihi ajalehti pehmenduseks panema... Poes oli saapaid saada ikka, aga raha polnud... Koolipäevad olid pikad ja vahetusjalanõude võimalust seal majades ju üldiselt ei kasutatud.

yrt ütles ...

Mu eluaegne suurim sõbranna õppis ka Tartus nahkehistööd ja mäletan, kuidas kadestasin teda. Ta elas ühikas ja mu meelest oli tal elu suurim vabadus nii õppimises kui elukorralduses. Me samal ajal vaevlesime keskkoolis ja mulle ei mahtunud pähe, kuidas saab maa peal olla üks selline kool, kus 15-aastasel meeldib käia ja kus noori koheldakse seal nagu pärisinimesi.