neljapäev, 15. jaanuar 2015

9. päev - viimane ots, uus algus

Eile keerasin valuvaigistid keresse ja kudusin kampsiku lõpuni. Tänaseks jäi lõngaotste peitmise töö. Näitaks pilti ka, aga ma ei ole suuteline kudumit praegu selga tirima ja kuhugi valgemasse kohta (eeldatavasti sõbranna fotoateljeesse) minema, et seda jäädvustada. Ateljeesse on 10 minutit kõndimist, seda on vähemalt täna veel ilmselgelt liiga palju. Ega teil muud üle jää, kui neid pilte lihtsalt pisut oodata.

Elan praegu ainult valuvaigistite toel. Kuidas mõned sajad aastad tagasi sihukestes olukordades toime tuldi, ma ei mõista? Noh, tehti mingeid kapsalehemähiseid ja pajukooreteesid, aga valu need ju nii tõhusalt, kui tänapäevased tabletikesed, ära ei võta? Aga iga põrutus, nihestus, rääkimata pisikesest luumurrust, on sigavalus. Ma saan aru, kuidas on võimalik elada piiratud liikuvusega. Aiman ka seda, kuidas on võimalik elada näiteks nii, et üks käsi on halvatud (mul on praegu vasakust käest töökorras ainult labakäsi). Aga kuidas on võimalik elada tugevate valudega, vat seda ma ei mõista. Valu ei häiri mitte ainult tegutsemist, vaid teeb pea häguseks. Kõige hullem praeguse olukorra puhul on see, et osa päevast ei saa ma midagi teha - tableti mõju ei kesta igavesti, aga päris järjest ei tohi neid ka sisse uhada, seega tekib päeva jooksul mingeid valuperioode. See tegevusetus on kõige hullem. Kududa ei suuda, isegi lugeda ei suuda (sest valu ajal on aju ka vatist), magada ka ei saa.

Jutt käib siis põhiliselt õlast, selg üldse enam nii hullusti ei piina.

Ühe lambivalguses pildistatud sabadetaili ikka näitan teile :)
Ma tean, see läheb üle. Katsun siin sel teemal mitte rohkem haliseda. Võtan helgematel hetkedel hoopis ette oma imepeened kindad ja püüan need lõpuks valmis saada. Tähtaega praegu ei pane, ei julge.


Kindahakatised. Ühekordsest lõngast, millimeetriste varrastega. Kogu ring on 120 silma (ilma pöidlakiilu arvestamata), see tähendab, et üsna kitsad, mahuvaid peenemale käele. Kirjad võetud siit ja sealt, pöidlakiilu kiri ise konstueeritud, mingit autentsust taga ei aja. Valge on naturaalne, must on aniliiniga värvitud, pruun kuusekäbidega, rohekas kaselehtedega, roosakad-beežikad seentega.

----

Ooh! Kudusin kummalgi kindal ühe ringi, higiseks võttis! Senikaua, kuni ma ei suuda peenikese lõngaga tihedat tugevat mustrit kududa nii, et vasak õlg ühtki millimeetrit ei liigu, või kui õlavalu järgi ei anna, lükkan selle edasi. Liiga raske jõustik, see sport käib hetkel üle jõu. Kampsun oli selle kõrval kökimöki. Võtan ehk midagi pehmemat ette niikaua. Heegeldamine oleks vist eriti kaval, seal töötab suuremalt osalt parem käsi. A mul pole ühtki innustavat heegeldamise-ideed. Mõtlen veel natuke.

3 kommentaari:

kaaren ütles ...

Ahh, seda kudumit peab nägema!
Ja neid kindaid ka. Ma varusin sulle yhed peened vardad, aga ehk soovid meetri 0.8mm terasest keevitustraati ka. Väga hea ja mitmekesine traat.
Kroonilised valuhaiged elavad siiani meie keskel. Neil valutab ööpäev läbi (minul mitte, olen algaja harrastaja) ja nii kogu elu. Vatist peaga läbi valu kulgemine pole haigus, vaid kõikehõlmav eluviis. Sellega saab elada, aga see elu oleneb sellest, kuidas sa oma professiooni võtad ja millest elus pysimise nimel oled nõus loobuma. Sul on õnn ja võimalus paraneda, hoia oma kukkunud asju, sest sa pole enam looduse ime läbi kiiresti ja hästi paranev 16-aastane.

kaaren ütles ...

Ma tahtsin öelda, et vigastuste paranemine ja kudede kinnikasvamine võtab rohkem aega kui paarkend a tagasi. Mulle kukkus sygisel palk gaasijala peale ja siiani paraneb. Ära sa nii tee.

Morgie ütles ...

Jepz, me keegi pole enam teab mis noor, nagu kunagi sai oldud.
Aga heegelda endale heidest ja koeravillast õlatugi või hingevest.
Ja kui on vaja abi ravimite ostmiseks, siis ütle.