kolmapäev, 7. jaanuar 2015

Sisse-, välja- ja üleskutsed

Inimesed* tegelevad igasugu väljakutsetega. Joonistavad 30 päeva (või lausa 100 päeva) järjest ja. Tubli, tõesti tubli, mina kahjuks sellest joonistamise-asjast vedu ei võtnud. Aga nüüd tuli teemaks järgmine väljakutse - kududa midagi. Kas siis iga päev uus asi (no iga päev uus kindapaar toota oleks ikka väga karm!) või teha väljakutse ümber endale sobivamaks. Jõudsime lõpuks sinnamaale, et võiks mõne pooliku asja ära lõpetada (või kellel poolikuid kudutöid käepärast pole, mõni poolik idee küpseks teoseks viimistleda). Niisiis - kannan ette: läinud aastal alustatud kampsun on välja otsitud.

1.  Esimese päeva teemaks (täna siis) on õmmelda (heegeldada) tükid kokku ja valmistuda vaimselt järgmiseks etapiks, otsida välja vardad.
2. Homme (2. päev) alustan varrukaotsa kudumist, plaan on teha see lapilises koes, mida tahan sellel kampsunil teha mitte diagonaalis, nagu kindarandmeid tehakse, vaid korvmustrilisena - horisontaal-veritikaalkoes.
3. Kui kõik hästi läheb, on kolmanda päeva teema teine varrukaots ja
4.,( 5., 6.) neljandal saan asuda kaeluse kallale. Sellega, ma usun, ühe päevaga hakkama ei saa. Võtan igaks juhuks varuks kokku kolm päeva.
7.  Seitsmendal päeval peaksin asuma allääre kallale. Ikka seesama lapiline kude.  Kokkuvõttes loodan töö valmis saada näiteks... 10 päevaga! Ja eesmärk on saada ese valmis, võistlusmoment on ka ülesandes sees. Nimelt võiks ennast ületada ja selle kiiremini lõpetada.

Järgmiseks oleks ühekordsest lõngast kindad, mis on juba 2 aastat tagasi alustatud.

Ja edaspidi kirivöö, mis seisab ja ootab edasi kudumist juba.... ma ei mäleta. Vist 7 aastat. Või 8.

Täpsemad plaanid järgmisteks töödeks tulevad jooksvalt edaspidi.

Väljakutse algus
Väljakutse lõpetada ripakil tööd oleks muidu lihtne, aga sama ajal oleks vaja ka maalida (ja tööl käia, süüa teha jms ning vahepeal tahaks mõnda raamatut ka natuke lehitseda)... Eks näis, kuidas ma neid töid oma päeva suruda suudan.

*Morgie ja AlGusti näiteks

5 kommentaari:

algusestpeale ütles ...

Ma joonistan, et viimast tükikest tervet mõistust säilitada:) See on nagu kiirabi või nii. Kudumine on minu jaoks kroonilise haiguse pikaajaline ravi. Vajalikud mõlemad.

Lendav ütles ...

Mul praegu õnneks kiirabi vaja pole, aga pikaajaline taastusravi on pidevalt vajalik. Ja ennetustöö, et asi kiirabini ei jõuakski.

Morgie ütles ...

Nii ilusad kampsunitükid, et pisar tuleb silma.

kaaren ütles ...

Oh Jumal käsitsi kampsi kududa v tekki heegeldada on juba korralik sport, mina pole ses mõttes yldse mingi mees.
Ilus kamps, isegi nende mitmevärviliste lõngade ja nende tujudega tuttav. Ootan huviga uusi pilte!
Ja eriti huvitav ja seninägematu oleks see laastukorvilapiline. Isegi MUISis tuhnides ei jäänud sellist asja silma.

Lendav ütles ...

Eg ma praegu tervet kampsunit koo. Ainult servad. Suuremad tükid on juba varem valmis higistatud. Aga jah, nende servadegagi on pusimist hulk tunde.

Nüüd on tulnud himu kududa endale ka lapiline müts (lõng on ka juba leitud) ja sokke pole ka ammu varrastel olnud, lapilisi sokke polegi veel üldse kudunud... Eks näis. Ülipeenikesed kindad oleks vaja enne ära kududa, muidu löövad koid enne sisse, kui töö valmis ja kus siis selle häbi ots. Ega müts jänes ole, et eest ära jookseb.