 |
| Suveöö |
Täna sain täitsa ise puhtad riided selga ja käisin isegi korraks linnas. Pärast koju tagasi tulles olin küll sigaväsinud, aga siiski! Õlg ei valuta enam pidevalt, ainult siis on valus, kui mõne sobimatu liigutuse teen (näiteks kõrva tahan sügada). Ainult see häda on, et ma ei saa õlast kätt ikkagi oluliselt liigutada, sihuke tunne on, nagu ripuks käsi õlast peenikese ja ebakindla niidi otsas. Nagu katkine marionett. Ainus, mis asja pisut parandab, on padi kaenla all. Olen lamba vahetanud ühe teise väiksema kaisupadja vastu. Ema leidis, et ma võtan varsti saabuvat lamba-aastat liiga tõsiselt. Homme lähen arstile, eks näis, mis ravi sealt edasi tuleb.
Üleval on aga tüüpiline minu-joonistus. See tähendab, et algul ei ole mingit ideed, niisama sikerdan midagi. Siis otsin, kas leian sikerdise seest midagi äratuntavat (ja sümpaatset) mida edasi arendada ja nii see edasi lähebki. Igatahes jõudsin eikusagilt otse jaaniöösse välja. Sumedates suveöödes sünnib nii mõndagi!
4 kommentaari:
Väga teraapiline lähenemine:)
Sul on nii peened ja viimistletud joonistused. Väga ilusad.
Need on kõik A4 joonistuspaberitel, mul on seda paberit suurem pakk käepärast. Et saada aimu, kui peen või jäme joon tegelikult on.
Viimistleda on mul aega küll ja veel. Ma lihtsalt ei jaksa 12 tundi jutti raamatuid lugeda ja suurt midagi muud ma praegu veel teha ei saa.
Olen alati armastanud peent ja täpset tööd, joont, nikerdust. Aga see pole midagi selle kõrval, mida Lagle teeb. Ise irvitab, et need olla sitanikerdised.
Ja noh, eks ma ikka püüan ka natuke, et kuidagigi ilus oleks. Ikka mõtlen, et koledat asja pole mõtet joonistada ja ammugi publikule näidata. Ma ei usu, et kellegi teist oleks koledustest hirmus puudus käes.
Animaalsed ja selgroogsed sõnajalad.
Postita kommentaar