Esimesed

Hakkasin joonistama. Kõigepealt kritseldasin suvalise asja, lihtsalt käsi ise joonistas midagi. Välja tuli mingi juurtealune maastik. Arvatavasti saaks selle järgi midagi diagnoosida. Mida? Tõenäoliselt kõike.

Teiseks otsisin maja pealt peeglit, leidsin 3 tükki. 2 neist olid suured ja ebasobivas kohas seina küljes kinni. Kolmas oli väike ümmargune, peegeldava ala diameeter 5,6cm*. Tegin kohvi. Sättisin ennast istuma, sülle padja, sellele kõvema aluse ja joonistusploki, ploki serva najale toetasin peeglikese. Kritseldasin, hoidusin kustutamast (paar korda siiski natuke kustutasin ka). Kuna paberi nurka muuta ei saanud (peegel oleks maha kukkunud) sai asi pisut vildakas ja kõver, nina pikk ja suu väike ja laps just ütles, et pildil olla põsk liiga paks. Ja seda ma ei suutnud ka lõpuni ära otsustada, kas näo oleks paberile ja peegli raami sisse pidanud mõõtma ühe silmaga vaadates või mitte - stereos mahub pildile ju rohkem... Aga mis sest. Igatahes, kui ma selle portreekillu lõpetasin, oli kohv veel leige. Pliiatsina kasutasin seekord 2B teraga automaatpliiatsit, see on üks mu lemmikuid. Siin nad on:

Ise

Juurte all

Tulevalgel pildistamine on nagu ta on, aga aimu ikka saab. Palun lahkesti.

Kavatsen vähemalt kodus passimise ajal iga päev midagi joonistada, aga mingit teemade nimekirja ette ei võta. Teen, mis meelde tuleb või mida käsi joonistab. Homseni!

*Mis näitab selgelt ära, kui vähe ma tegelikult oma välimusest hoolin. Aga kasvõi käeharjutuse mõttes on hea aeg-ajalt ennast joonistada, pole ju alati teisi modelle võtta, nii et peaks ikka mingi vähe suurema (jalaga) meigipeegli vist hankima.