Esmaspäev, 12. jaanuar 2015

5. päev

Lubasin kudumisest vaba päeva võtta ja maalida, aga ega päriselt ei suutnud. Hoog on sees. Korraks siiski rebisin ennast lõnga ja varraste küljest lahti, alustasin koitöölase maalimist. Praegu vaatasin lähemalt järele - jälle, jälle panin mööda! Tahtsin teha Eestis elavaid putukaid, aga see Kesk-Euroopast siiapoole pole jõudnud. Aga noh. Las siis olla. Ilus liblikas on.

Kudumisega aga on ka väike kala. Kereosa oli küllalt lai, arvasin, et pisut kitsam alläär sobiks küll (lapikude kipub seda kitsamaks tõmbama). Eile õhtul siis avastasin, et oleks võinud ikka pisut laiem olla... Serv jääb täpselt tagumiku alla, nii et kintsu jämedus ei tohi suureneda, siis mahub kudum selga küll. Ja tagumiku vorm on kenasti rõhutatud, meenus kohe Durrelli Plasku Punnpepu :) Igati siivas riietusese, ei luba mingit ülemäärast jalgade hargitamist.

Kui nüüd hästi läheb, on kudum ülehomseks valmis.

2 kommentaari:

Kuldmari ütles ...

Oh seda kudujuttu küll! Nii lõnga sisse mõttes mähkunud, et nuputasin jupp aega, mismoodi see koitöölane välja näeb. Et nagu koi, aga mis tööd too siis teeb; nopib lõngavihtidest koiröövikuid? on lihtsalt töökas koi? või hoopis ihnurist töötegija.
Ja seda vaatamata bioloogi haridusele :)
Jätka samas vaimus! Saab ajub pahupidi lugejatel küll!

Lendav ütles ...

Öölane. Koit. Muuseas, kui panna google otsingusse koitöölane, pakub kohe Koit Toomet, liblikast pole haisugi! Mina maalin Polyphaenis sericata´t. Targas raamatus on kirjas, et toitub mh kuslapuudel, elutsev L- ja K-Euroopas, siinmail ei ole kahjuks.

Aga jah, koi töölane on vägagi teemakohane. Olen paar tükki sel talvel surnuks plaksutanud, rohkem neid küll näha ei tahaks. Tuleb oodata kõige käredam külm ja siis kõik villased esemed mõneks ajaks õue visata, siis surevad ära. Vanarahvas sellepärast oma kallimaid villaesemeid aidas kirstus (eriti talvel) hoidiski.