Lappan mina blogosfääri, et aega surnuks lüüa, jõudsin Fideeliani ja liigutava looni sellest, kuidas ta maal elas. Oh jah. Mina elangi nii. Tänapäeva tunnuseks on elekter. Vett toon kaevust. Kemps on kuuri nurga taga. Ahju kütan puudega. Jah. Varbaküüntel lakk ei mõrane, sest seda polegi, kosmeetiku juures pole elus kordagi käinud. Juuksuri juures nüüd juba käin. Mitte salongis, tuttava juuksuri juures kodus. Ja ma ei ela otseselt isegi maal. Tehniliselt olen täiesti linnaelanik. Millegipärast ei oska ma seda elu kuidagi üleliia raskeks pidada... Tore oleks, kui vesi kraanist tuleks, aga ma usun, et talvel suure külmaga oleks mu töötundide hulk kõvasti suurem - praegu ei saa mu majapidamises ükski toru külmuda ega ummistuda (kuni ma solgiämbrit ikka vahetevahel pesta ka viitsin).
Inimesed elavad ikka täiesti erinevates universumites. Seda ei saa seletada ka vanusevahega - me oleme ühevanused, tema on minust pisut üle kuu noorem. Igaüks meist elab oma mullis, oma maailmakihis ja kokkupuuted nende mullide vahel on üsna juhuslikud...
Fideelia kirjutab, kuidas tema kasvas kunstnikuks. Olen minagi teadnud väiksest peale, et minust kunstnik saab, aga päriselt-päriselt pole suuremana sellesse enam uskuda julgenud. Minu ümber on nii palju tavalisi inimesi, lasteaiakasvatajaid, müüjaid, katlakütjaid, palkmajaehitajaid, et ma pole vist uskunud, et kunstnikuna siin maailmas ka minu jaoks ruum on... Et kunstnik olla on privileeg, mida tuleb õigustada. Et ma ei ole seda välja teeninud. Et ma ei ole ikkagi nii palju kunstnik. Olengi tavaline inimene, kes peab täitma mingi etteantud töökoha (sest asjad käivad nii), teenima igakuist palka, elama nii, nagu normaalsed inimesed seda teevad. Ja minu saagimised - maalimised on mu eralõbu alles siis, kui ma suudan seda endale lubada, siis, kui ma olen olnud piisavalt korralik kodanik... Jabur, kui nii vaadata. Aga teisiti ei oska ka. Kallis kursavend Kiwa on öelnud (millises intervjuus, ei mäleta), et peale kunstikooli lõpetamist ei ole ta päevagi tööl käinud, on ainult kunstnik olnud. Ja ma ei saa öelda, et ma pole talle natukenegi kade. Samas Mari, kellega koos samuti kunstikooli lõpetasin, ei ole enam aastaid palgatööd teinud, on hoopis oma kahte last kasvatanud. Ja mitte kuidagi ei saa öelda, et ta oleks selle vabadusega rohkem kunstnik saanud olla. Mul on samamoodi kaks last, aga sealjuures hulga rohkem näituseid kirjas, rohkem puupäevi, rohkem kujusid, rohkem maale... Mina sain lõuendit määrida veel möödunud nädalal, tema vist juba mitu aastat tagasi...
Pidev identiteedikriis. Kas ma olen siis administraator või kunstnik? (jah, ma saan aru, et üks ei välista teist.) Kas ma olen maainimene või linnainimene? Kas ma olen üksik naine või paarisrahvas? Kas ma olen naine või inimene (jah, kunagi on ka see küsimus üles kerkinud)? Kas ma olen ilus või kole (või lihtsalt "normaalne")? Ei see ega teine. Või siis kõike korraga. Selles mõttes ma ikka vist linnainimene ei ole, et mugavustega korteris elu ette ei suuda kujutada... ja Elva ei ole ju oma olemuselt linn, see on küla. Ja mu poole meetri paksused kulmud võtavad mehi üsna valikuliselt põlvist nõrgaks. Ja naine olen ma niikuinii, kuigi ma ennast tihti rohkem lihtsalt inimesena tunnen. Tark ja loll, ilus ja inetu, rõõmus ja kurb, maakas ja linnainimene, üksik ja ometi hõivatud, kunstnik ja tavaline tööinimene, kõike olen. Korraga. Võibolla on see rikkus.
Selle jutu peale meenub Ülis, kes kunagi ühel Taevaskoja matkal leiba mugides leiva pakendit uuris ja porises: "Tervise leib! Vastik polaarne maailm, mis haiguse leiba olemas ei ole!?"
6 kommentaari:
Universumid on erinevad, aga erinevus rikastab. :) Ega ma seal kosmeetiku juures midagi erilist teegi, ripsmeid ja kulme korrastan vaid. Aga sa oled õnnelik inimene, kui vee toomine, kütmine, LAPSED jms sulle veel vaba aega jätavad. Ise arvan, et tehnoloogia peaks toetama argitegemisi, et meie saaksime pühenduda olulisemale, samas ma nüüd ei teagi, kui sa väidad, et sulle ei valmista maatööd mingit erilist raskust, siis milleks tehnikat vaja? Ellujäämisoskusi on kohe kindlasti tarvis, sest me ei tea, mis juhtuda võib, aga mulle ei meeldi kui ma olen neid sunnitud iga päev sooritama.
Seda ka tahtsin küsida, et kas sa ei arva, et elu mugavustega korteris tekitaks sulle suure tüki vaba aega, et kunstnik olla ja tõesti midagi suurt korda saata nagu oled unistanud? Miks sa ei taha mugavustega korteris elada, linnas elad sa ju niikuinii?
Mugavuste vastu pole mul midagi. Aga korter tähendaks seda, et naabrid on liiga lähedal, lausa seina taga. Praegu on mul ka seina taga naaber, aga ainult üks ja peale selle on minu kasutada küllalt suur piisavalt privaatne õu.
Ma ei usu, et mugavuste olemasolu mulle eriti palju aega juurde annaks. Püüdsin kokku arvutada, kui palju mul kulub päevas aega vee toomisele või puude vedamisele (kütteperioodil) ja need on ju ainult loetud minutid. Mulle meeldib ahjus praksuv tuli, mulle meeldib, kui ma saan kütta maja siis, kui külm on, mitte sõltuda kusagilt ülevalt määratud kütteperioodist. Ja sauna kütmine ja vee vedamine pole ka midagi üle mõistuse rasket. Ainus, mis majapidamistööde juures tõeliselt tüütu on, on lume rookimine (eriti vastu kevadet hakkab närvidele käima).
Kui nii võtta, siis minu vaba aeg tuleb sellest, et ma väga harva televiisorit vaatan ja kodus ka eriti arvuti ligi pole (praegu ma olen tööl).
Loetud minutitega tood puud ja vee? Ühe sületäie puid ja ühe ämbri vett, ma oletan? Kui rohkem tuua, kulub selleks siiski kauem aega, aga ma arvan et meie tööjõudlus on erinev. Muide, maal saab ka elada mugavusetega, nii et on suur hoov ja naabreid ei olegi.
Harjumuse asi, harjunud tegevus ei võtagi palju aega ja teiseks saab vett ja puid tuues mõtteid mõlgutada, ntks uut pilti ette kujutada, värvi, valgust, varju. Automaatseks kulunud tegevus on mediteerimise asemel.
Aga jah, see, et palgatöö vaba vaimujõu ära võtab, see on iseasi.
Tõsi see on, et kui tegevus on muutunud automaatseks, läheb see rutem ja õnnestub puhtamalt. :) Kaevunöör keeras end teistpidi ümber rulli, kui mõttesse vajusin. Sellist asjade käiku poleks ma osanud uneski oodata. Maal on iga tööga mingi kiiks. Miski, mida peab silmas pidama, et sa miskit ära ei lõhuks või ise vigastada ei saaks. Ideaalne oleks, kui tööl ei peaks enam raha pärast käima vaid kõik teeksid asju, mis neid huvitab ja nii hästi kui suudavad. Tehnika peaks inimesi teenima. Meie ei pea olema kaevu orjad vaid vastupidi. :D Kuigi ma ei tahtnud võimuteemat sisse tuua. Elu kooskõlas loodusega, aga samas mitte pidev orjamine on peamine siht mu meelest.
Postita kommentaar