Pühapäev, 8. juuli 2012

Teenindajate piinamisest

Vaevalt pool tundi tööl olnud ja juba on vastupandamatu tahtmine kõige nelja tuule poole põgeneda! Siin on iidsete sõjameeste kokkutulek ja nad on siia fuajeesse pununud helisüsteemi, kus kisavad kaks vanaldast naishäält lõppematult ühetoonilisi omal ajal moodsas stiilis laule. Enamus muttide enda kirjutatud, nagu ma vahetekstidest kuulen. Kolmanda laulu ajal hakkas juba silm tõmblema ja nüüd kisub kõht krampi. Taustamuusikat ma kannataksin päris pikalt välja, aga need hääled... Annaks taevas, et ma ise, kui juba hääl vana, niiviisi kedagi ei piinaks... Noh, küllap see oleks hulga talutavam, kui see poleks lindistus, vaid otse kontsert.

...kaaaseesaaaluuud jääävaaad aaarmsaaaks aaalaatiiii!...

Vanameeste seltsis on ka hulgaliselt noori sõjamehi-naisi ja nii ohtralt ja peenelt tätoveeritud inimesi pole mina veel näinud. Huvitav, kuidas need noored seda kiremist välja kannatavad? Nojah, nad ainult käivad siit ruumist läbi, korraks kuuldes ei jõua need helid veel nii laastavalt mõjuda...

---

Vaikus! Lint sai läbi! Vaikus on nii hea, lausa magus!

---

Lint pandi jälle käima... Helid uuristavad minusse hellalt auku, nagu tilkuv vesi kivisse...

Vanainimesed ikka nurisevad, et noored muusikat liiga kõvasti kuulavad. Ise aga on sihukesed kõrvahaiged, panevad süsteemi üürgama ja siis karjuvad üle selle oma mälestusi meenutada... Korraks seda kõrvalt näha on lõbus, aga pikemat aega selle sees olles kipub naljasoon kõhetuma.

Kommentaare ei ole: