Laupäev, 21. juuli 2012

Laagerdused

Laagerdavad jälle, nagu igal suvel. Invasportlased. Täna on isegi (veel? ptüi-ptüi-ptüi!) suhteliselt vaikne olnud. Kahju on ainlult sellest, et üks taat tulemata on jäänud - seesama, kes pidevalt kohvi ostis jutuga: anna mulle üits kohv ja sis ma ei tii sulle midäki!

Peale invasportlaste on siin veel Järvamaa mingi laskmisvõistlus (Järvamaal pole ühtegi tiiru enam) ja veel mingid kambad soomlastest ja lätlastest turiste. Igav ei ole. Kõiki keeli läbisegi, hea veel, et viipekeelt ei nõuta. Nendega, kellega rääkimisega probleem, kirjutame ja vehkleme kõigile arusaadavaid märke käte, jalgade ja miimikaga.

Eks näis, kui väsinud ma hommikuks olen... Lubasin kohe peale vahetuse lõpetamist ühe väikse seltskonnaga ka veel vibu lasta...

Kaks vahetust veel tööl käia ja siis saan kätte järgmise portsu (2 nädalat) puhkust!

Olen viimaste tööpäevade ajal jõudnud selgusele, et ma olen vist lootusetu. Ma ei kannata kriitikat, ma ei kannata vihaseid inimesi, ma olen absoluutselt kõlbmatu probleemilahendaja. Ja ilma selle omaduseta on siin väga raske, kui mitte võimatu. Vigu teeme me ju kõik - aga kuidas saada hakkama nende vigade parandamisega? Mina ei tea. Vahet pole, kas ma pean kellegi teise tehtud vigu parandama või enda keedetud suppi helpima, ikka on täiesti lootusetu seis. Mõttetu mina. Mul oleks vaja tööd, kus ma ei peaks üldse vastutama, aga mis samas ei oleks liialt rutiinne ega igav, arvestaks minu annetega, kus eksimise eest ei karjutaks mu peale ega antaks kaikaga, kus teeniks peale selle veel palju raha ka... Sellist tööd ei ole olemas. On olemas töö, kus ma vastutan (ja mitte ainult enda tegude ja tegematajätmiste eest), kus ma saan vähe palka, kus mina olen see nägu kelle juurde on kõigil õigus tulla ja oma probleemid ning meelepaha välja elada. Sest mina olen kõige keskel, nähtav. Mina peaksin kõike teadma (korrakski leti tagant lahkumata, sest kes muidu vastutab letitaguste kaupade ja kassa eest?), kõike oskama, kõik inimesed hoobilt üles leidma, valdama seda lollakat broneerimisprogrammi, suutma teha sitast saia jne jne...

Uus ülemus on siiamaani mõistatus, mis tema tulek kokkuvõttes kaasa toob, on veel selgumisel. Ei ole veel harjunud temaga (2 kuud on ta siin olnud). Temalgi võtab meiega harjumine veel aega. Järgmisel nädalal on tulemas üldkoosolek, kus mõnigi on ähvardanud kõik südamelt ära rääkida. Saame näha, kas sellest kokkuvõttes ka mingitki kasu saab olema.

Ülemus on noor "naljamees", kes eelmisel tööpäeval minuga vestelda püüdis. Ütles, et öine õllemüük tema jaoks küll probleem ei oleks. Tema sportlasekarjääri ajal oli ta sponsorite hulgas ka kasiino, kus ta vastutasuks mõnikord leti taga oli ja õlut müüs. Oli üsna tore olnud - talle meeldib inimestega suhelda ja. Aga tema on noor tugev meesterahvas. Mina ei ole. Ma olen paar korda selle vea teinud, et kliendiga mõne sõna rohkem rääkinud, kui peaks. Ja see on kätte maksnud - ma ei saa neist siis enam mingi nipiga lahti - kleebivad siin leti taga ja ajavad seda nilbemat möla, mida rohkem kell on öö. Mitte kuidagi ei taha ära minna. Selle peale ütleb ülemus, et aga vajuta siis turvanuppu! Nojah. Muidugi. Ainus viga on, et ma ei taha tööd, kus mul on juba eos ette nähtud konflikt.

Nägin eile öösel unes libametssigu. Kaks suurt, karvast, musta, ähvardavat elukat. Aga mina neid ei kartnud ja mind nad mingi ime läbi ka kuulasid. Mida see küll tähendama peaks?

---

Soomlaste punt tuli ja püüdis mulle seletada, et üks neist olla tänasel rallil midagi võitnud. Et lähevad Otepääle tähistama. Võibolla tõesti võitis. Olgugi, et Kaur oma isaga ka seda rallit vaatamas käis, on minul ikka täiesti ükskõik. Ma ei jaga sellest ei ööd ega mütsi. Nojah. Toksisin ühe nime googlisse ja mis ma näen! On jah ralliäss! No olgu siis pealegi. Mis mul sellest, peaasi, et ennast korralikult üleval peavad. Olengi sihuke ignorant.

Kommentaare ei ole: