Kolmapäev, 25. juuli 2012

Sõber on väsinud

Homme saan sae parandusest kätte. Küsisin telefonis, mis parandus maksab jms, vastati muu hulgas, et praegu saag käib, aga lähiajal hakkab tööriist otsa saama... Kas siis teha kapremonti või osta uus, seda veel ei ole otsustanud. Nukker. Ma olen selle loomakesega nii ära harjunud...* Odavat ei ole mõtet osta, kallist ei jaksa. Eks kui sae järele lähen, küsin paranduse hinnakirjad... Hakkasin meenutama, olen selle saega juba 7 aastat sõber ja hulga kujusid teinud. Nojah. Ega tavasaagija oma saagi ka niiviisi tundide ja päevade kaupa ei piina, kujutegijad ongi need kõige hullemad saekiusajad.

Ometi on tunne, nagu ta oleks alles uus, värske, noor, alles ta tuli mu juurde... Ja juba süda puperdab ja rõhk madal...

Tööl oli koosolek ära. Midagi ei ole oluliselt veel muutunud, aga lootust on. Üle mitme aasta on rahaline olukord ka paranenud (kui enne oli väga vilets, siis nüüd on juba vanad võlad makstud, võibolla suudame talve isegi suuremate võlgadeta üle elada). Vähemalt töökoht ei ole kuhugi kadumas. Asi seegi.

Eile suutsin lõpuks alustada uut maali. Kummaline rabe olek on juba mitu päeva, ühelegi tegevusele ei suuda kuigi pikalt keskenduda. Niiviisi ülejala ei saa ju maalida, aga niipalju ma ennast kokku võtta suutsin, et piirjooned ja värviproovid said lõuendile.

Reedel-laupäeval olen Pokumaal, seal on järjekordsed puupäevad, vanad sõbrad, värske õhk ja täiesti mõistlik päevaraha.

Veel meenus - oluline isikliku statistika tarbeks - ma sain puuduolevad talvepuud kätte! Ilma igasuguse liigse muretsemise ja sebimiseta! Raha on küll veel maksmata, aga küll Pokumaal käik selle puudujäägi ka parandab.

*Meenub kallima jutt tema esimesest kitarrist. Kui see katki oli läinud, siis ta oli päris pikalt ilma kitarrita - vana mälestus oli nii elav ja nii valus, et ei tahtnud... Nüüd on vanad haavad paranenud, ammu juba uus pill. Praegu on mul sama tunne - ma ei taha uut, tahan seda vana saagi, see on nagu elus, armas koduloom...

Kommentaare ei ole: