Logiseb

Vahepeal oli juba üsna mõistlik olemine, vahel küll väsinud ja tüdinud, aga muidu siiski üsna rajal. Nüüd on midagi nihkesse läinud. Mõte hakkab ära kaduma. Ma nii lootsin suve jooksul ühe kena seeria maalida, aga ma pole mitu nädalat jaksanud pintslit kätte võtta. Kohustused ikka ennekõike. Kõigepealt töö, mis võtab kindlaks määratud aja (ja energia). Arvutiprogrammiga kohanemine on ka vist igavene protsess - tööl ei ole kergemaks läinud.

Siis Jure juures saagimine, töö ei taha sugugi veel lõppeda (lõpetan neljandat objekti ja alustan viiendat...), rahaliselt pole see ka sugugi nii kasulikuks osutunud, kui ma lootsin. Jure annab mulle raha väikeste portsudena (ta vist ei saa suurte partiidena trükkida), nii kulub see ju lihtsalt elamise peale sujuvalt ära... Sellest palgast, mis ma ametlikult töö juures saan, ei maksa üldse rääkida. Aga mul läks lintlihvija katki (uus oleks vaja tellida) ja saag tahab remonti... Kui palju bentsu (ja raha selle ostmiseks loomulikult) kulub Karulasse sõiduks, ma parem ei kirjuta.

No ja siis oli mul Vastseliinast toodud sokunahk keldris. Lasketiiru ja Karula vahet jooksmise kõrval leidsin momendi (kui nahk oli keldris juba nädalakese olnud ja levitas kergelt huvitavaid uudseid aroome), et see kangesse tuhamöksi uputada. Siis läks veel nädal, kuni sain haisva nahanäraka ämbrist välja kisutud, pestud, lahti löönud karvad ära kakutud. Ja mis ma näen! Nahk on alt jäänud (ajapuudusel) täiesti puhastamata! Rasvad, kelmed, mõni liharäbalgi! Ja kuidas see veel haiseb! Mis mul siis ikka üle jäi, venitasin naha vineerplaadile ja hakkasin puhtaks kraapima. Ise mõtlesin, et kas ma luban, et süda läheb pahaks, või ei luba? Ei lubanud. Pool jõudsin sel päeval puhastatud, pool siis järgmisel (natuke sohki tegin ka, sääreotsi ja kotte jm servaribalaid ei viitsinud puhastada, need lõikasin lihtsalt ära). Nahk oli ilus ja ühtlane ja õhuke, kuivas imekiiresti läbipaistvaks pärgamendiks. Noore valge soku nahk. Sellest saab trummi! Või isegi kaks! Oh, mis tore naiselik hobi :) *

Ja siis veel sain hakkama lillepoe logoga, mis võttis üllatavalt kaua aega (lootsin selle peale kulutada paar-kolm tundi, läks terve päev), aga kas see lõpuks ka sobib, pole kindel. Hetkel tundub, et see on puhta raisatud aeg, sest positiivset (ega ka negatiivset) vastust pole veel tulnud. Klient on ka tagantjärele mõeldes natuke naljakas - kõigepealt kinnitati, et rõhume lihtsusele. Ja siis sooviti logole mändi, lilli, kirja ja kui ma esmaseid visandeid näitasin, paluti männile ikka juured ka teha! Kus see lihtsus seal enam on? Aga noh. Mis ma virisen. Mõnes mõttes olen ma ise täpselt samasugune.

Ja sellele, et ma jätkuvalt ei tea, mis mu üürikast saab - kuna see siis ametlikult müüki läheb ja kas ma seal järgneva talve olla saan (kas ma talvepuid tellin?), on parem mitte liiga sügavalt mõelda. Puud ära tellida ja loota, et küll kuidagi ikka hakkama saab...

Ja veel on üks teema, mis mind momentaalselt logisemisseisundisse viib. Kuidas ma peaksin olema või mida tegema inimese suhtes, kes kutsub minus esile automaatselt alanduse tunde? Isegi siis, kui ma temaga kokku ei puutu? Piisab teadmisest, et ta on olemas ja kõik laguneb koost. Kummaline. Karvavõlg, nagu Morgie vist selle kohta ütleks.

Aga maalida ma ikka ei jõudnud.

*Trummi tegemisest olen juba ammu unistanud, siin kirjutanud ka. Siiani pole ükski veel päris valmis saanud. Kõige esimesest nahast jäi töötlemise käigus üsna väikse trummi jagu nahka järgi, see ootab sobiva suurusega rõngast. Ja teine nahk oli hullult paks, see kärakas ootab ka paremaid aegu (ja oskusi), ma ei kujuta ette, millise trummi sihukesest tallanahast saaks. Vahepeal käis mu käest veel nahku läbi, mis viitsimatuse ja/või ajapuuduse tõttu hukka läksid ja mille lõpuks kurva meelega maha matsin. Nüüd siis olen suutnud ühe naha (vähemalt esialgu) trummikõlbulikuks teha :)