Suur Soe Suvi

Kasteheinal toimus loovtantsulaager, mis tähendas põhiliselt head seltskonda, ohjeldamatut söömist, ööpäevaringset ujumist, krampideni naermist ja muidugi siiski ka mõõdukas koguses tantsu, mis imekombel kuhugi eelmainitud tegevuste vahele mahtus.

Kolm imekaunist päikselist päeva. Ja imekaunis Vaikne järv, naiadoloogide maiuspala. See on minu kodule lähim looduskaitseala, mis on kaitse all eelkõige aastaringse arvuka näkikoloonia tõttu.

Naiadoloogidele võiks tegelikult huvi pakkuda ka Valguta Mustjärv, kus üleeile käisin. Võimalik, et sinna oli varjunud mõni näkiuurija, aga siis oli ta küll hästi peitunud. Kujutage ette, suur soe suvi, vaikselt virvendav rabajärv, päike sillerdamas veel, sinine taevas, rabamännid stoilises rahus. Ja ei ühtegi võõrast, ainult meie kahekesi. Nagu muinasjutt. Nii tumedas vees pole ma veel varem ujunud.

Mustjärves käigu lõikasin välja tantsulaagrist, kus jäi seetõttu üks tantsutund vahele. Aga ma ei kahetse. Sain siiski ka liikumist piisavalt, et hakata selle vastu vaikset ja pidevat huvi tundma. Hea oli tunda, et mina, kes ma alati kohmakas olen olnud ja ennast inimeste hulgas liikudes pisut ebamugavalt tundnud, olen just sellisena parim. Mitte kellegi teise jaoks, ei, ikka enda jaoks. Ja iseendaga leppides olen äkki isegi veidi graatsilisem, julgem, loomulikum. Vahva on jälgida, kuidas teadlikkus oma kehast kasvab, kuidas hetkega võib suunata taju ja tähelepanu kätte või jalga, turja, põlve, ninaotsa... Samas kasvab ka kontaktivõimelisus teise inimesega, seegi oli väärt kogemus.

Nii mõnus tunne oli olla pigem pall, kui mängija, pigem vesi kui ujuja... Lennata õhupallina põõsa otsa või siis hoopis liikuda ilma igasuguse sihita, teadmata järgmist liigutust. Vahva oli jälgida teise inimese liikumist ja vastata talle, teadmata tema tegelikke mõtteid ja vastata ainult oma keha tunde järgi. Hämmastavalt siiras suhtlemine.

Ma tänan kõiki armsaid inimesi, tänu kellele see tore tantsulaager toimus!