Vastseliina puupäevadel käidud, laulupidu ootab.
Vastseliinas oli vahva nagu alati, kuigi seda uudsust, ülevat erinevust siinsest tavalisest elust, mis on igal aastal jäägitult endasse haaranud, enam nii palju polnud. Aga ega ma seal terves tükis olnud ka, süda jäi ju siia maha.
Kõige olulisemad olid, nagu ikka, kohtumised vanade sõpradega. Sellistega, kellega ehk paar-kolm korda aastas kohtungi ja ometi on ikka omad - võõraks ei jää. Vana armastust kohtasin ja lõpmata hea tunne oli märgata, et suur ja soe sõprus pole kuhugi kadunud.
Eks need inimesed ole minu jaoks kõik kuidagi erilised, puupäevad on alati nagu suguvõsa kokkutulek. Ja kujudest mäletan õige vähe... Tuleb hiljem rahulikult käia näitust vaatamas.
Kohtumiseni peale laulupidu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar