Esmaspäev, 6. juuli 2009

Pidust

Laulupeol-tantsupeol käidud. Eluga tagasi. Hääl ikka natuke ära.

Kõige erksamad mälestused on tantsupeost, kuhu mind salakaubana sisse smugeldati, piletid olid juba ammu välja müüdud. Nii lõpmata armas etendus, pisara võttis välja. Eks see muidugi oligi nii lavastatud, et ikka hinge läheks. Ja läks. Põhjalikult.

Aga muidu ei olegi sellest midagi õieti rääkida, segakoorist sai majutuskohas naiskoor (lõpuks oli meestest meiega ainult G. kaaslane, kes meie koori nimekirjas ei ole). Kapell oli teise koolimajja pandud ja pooled mehed seal, teine pool läks õige varsti nende seltsi. Maja peal tuli hämmastava kiirusega öörahu, justkui mudilaskooride või pensionäride seltsis... Aga ega tegelikult viriseda ka põhjust ole. Ainult toitlustamine laululaval oli küll pehmelt öeldes kesine. Nagu Meelis ütles: hernesupis oli üks hernekest, kaks tangu ja neli tingu. Niisiis tingu-tangu supp. Elama jäime.

Igatahes Tallinn, mis muidu on minu meelest kõle, suur ja võõras linn, oli kõigi nende rahvariides pidulistega täitsa armas. Ja Kadrioru pargis, kus on üsna metsikuid nurki, sai vaikselt eraldi olla ja linnulaulu kuulata. Keset niitmata heina, radadest kaugemal sai mõneks ajaks loodud päris omaette väike maailm. Selline Tallinn mulle meeldib. Aga sellist päälinna ongi vist ainult laulupeo ajal...

Laulmisega oli mul sel aastal kesiselt, kuna Kadrioru pargis oli vaja käia. Nii et sellest ma ei kirjuta. Sellest võivad kirjutada kõik ülejäänud 26000 lauljat.

Nüüd tuleb kuidagi integreeruda jälle tavalisse ellu, hakata tööd tegema näiteks, mida iganes see ka siis ei tähendaks.

Kommentaare ei ole: