Kes on lugenud Hyperioni saagat, viimast osa, saab ehk aru.
Seisan praegu kahe erineva maailmanägemise vahel ja valin igal sekundil uuesti, kuidas ma tegelikult tahan näha oma maailma, oma elu, oma tulevikku...
Mul on paarkümmend aastat vana harjumus ärgata hommikuti pahuralt ja minna võimalikult kauaks unenägude sooja pehmesse ilma tagasi. Kunagi mõni aasta tagasi püüdsin harjutada ennast hommikuti rõõmsalt ärkama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis sain aru, et see ei ole lihtsalt lahendatav pisiprobleem, vaid pinnavirvendus kõigest sellest, mida ma maailmast ja oma elust arvan. Ja kuni ma pole muid asju korda saanud, ei ole ka lootust tahta hommikuti sellesse maailma ärgata. Sellel sügisel olen kõvasti kaevanud, nii et mullakamakad ja kivitükid lendavad, suure tuhnimisega üles leidnud oma võime valida ise, mida ma tunda tahan ja nüüd ma siis harjutan ennast valima igasse hetke oma elust rõõmu, rahu, sära, jõudu, värvi, lähedust, soojust, mida iganes hing hetkel ihaldab. Mitte midagi ei ole ümberringi muutunud, aga ometi on kõik teistmoodi.
Meenub hetk kümme või rohkem aastat tagasi, kui olin oma abielus ummiku tundes. Totaalne lootusetus, vaesus jne. Arvasin, et kui me saaksime oma kodu, läheks üldse kõik paremaks... Ja mingil hetkel virvendas minust läbi hirm, et aga mis siis, kui me tõesti saame kõik selle, mida ihaldame - maja, stabiilse sissetuleku jne - ja kui siis hingerahu ikka ei ole? See oli nii õudne ja trööstitu mõte, et ma matsin selle kohe sügavale. Nüüd ma olen siis selles punktis, kus mul ei ole ikka oma kodu, mul ei ole stabiilset sissetulekut, abielu sai juba ka aastaid tagasi otsa. Aga tunne on selline, nagu seisaksin kahe maailma vahel, ühe jalaga ühes, teisega teises maailmas. Ühele poole vaadates on hall, lootusetu, väsinud, kurb maailm. Teisele poole jääb särav, helge, värviline, liikuv, kõigi võimaluste maa. Ma olen selle halli ilmaga harjunud. Ja ma ei tea, mis seal värvilisel maal mind ootab. Aga ma valin uuesti, igal hetkel, kuhupoole ma ennast pööran, milline on see maailm, kuhu ma igal hommikul ärgata tahan. Uuesti ja uuesti, ikka ja jälle. Ma ei tea, kui kaua ma oma valikut teadlikult kinnitama pean, enne kui see harjumuseks saab. Vana on ju olnud minuga nii kaua... Praegu tundub, et kui ma selle ära teen, on see vist kõige suurem muutus, millega ma elu jooksul hakkama olen saanud. Ja sellel ei ole midagi pistmist tahke maailmaga, omandiga, palgaga, aukraadidega, mitte millegi käegakatsutavaga. Ma valin igal hetkel uuesti, millisema ma ennast näen ja tajun - kas argliku, väsinud ja mornina või julge, sirgeselgse ja rõõmsa, elava inimesena. Nende kahe vahel on suur vahe. Isegi toit maitseb erinevalt, rääkimata sellest, kuidas ma tööga hakkama saan. Üks näeb igal pool probleeme, teise nendesamade kohtade peal võimalusi... Kumma ma valin?
Valin uuesti.
kolmapäev, 15. detsember 2010
teisipäev, 14. detsember 2010
pühapäev, 12. detsember 2010
Kõigest hoolimata
Viimased kaks nädalat on jäänud töötada armsas asutuses, kus uuel aastal esialgu lepingut ei pikendata. Vahepeal oli kahekuune paus, kui mind letis vaja polnud. Öösel enne tööletulekut ärkasin iga kahe tunni tagant, ärevus oli sees, suur põllumeeste pidu, palju rahvast, konfliktialdis klient... 30 last ja nende treenerid ööbimas (osa veel lätlased)... Pooltele lastest vaja hommikusöögiks putru keeta... Sain siis peale rahutult magatud ööd siia, päevakene hakkas veerema, suusatajaid ja suusalaenutajaid oli murdu, põllumeeste aastalõpupeo ettevalmistused käisid täie mürinaga, mul oli ootamatult tunne, et ma olen jälle koju jõudnud... ja see tunne ei ole lahkunud ka peale suhtlemist konfliktse kliendiga, peale arusaamatusi vahepeal muudetud arvete koostamise programmiga arvutis, peale lätlasest treeneri arusaamatut vene keelt (ausalt, ma arvasin enne seda krutskivenda, et ma ikka oskan...), peale teadmist, et ma ei saa täna öösel rohkem hinge tõmmata, kui ehk paar tundi... Mulle meeldib siin. Ausalt. See on esimene töökoht minu elus, kus mu hing ei sõdi... Probleeme, neid on ikka - kus neid poleks? Ja sellegipoolest ma ei taha minna kuhugi mujale, ma olen vaikselt, väga vaikselt seda kohta armastama hakanud. Kõigest hoolimata.
---
Ja hoolimata sellest, et olen ringi vaadanud selle näoga, nagu võiksin praktiliselt ükskõik mis töö vastu võtta, meenuvad need ajad, kui töötasin kasutatud mööbli kaupluses. Tutvusin seal Ilonaga, kes nimetab seda poodi siiani "kohaks, kus me ei töötanud". Ma õppisin seal oldud kahe kuuga (ja sellele eelnenud ning järgnenud töötu olemise ajal), et iseennast ei tohi maha salata, et jamaga ei pea leppima, et igaühele ei sobi iga töö (eriti mulle). Et kui ma olen õnnetu, pole sellest kellelgi kasu - ei mul ega tööandjal. Mäletan, kuidas tööbüroost saadeti mind jalatsivabrikusse, kus personalijuht küsis, mida ma olen õppinud, kes ma olen, ja siis püüdlikult seletas, et neil on töölisi vaja küll, aga kui nad minu liinile panevad, olen mina õnnetu ja ka neil on kehvasti, sest liinil on tööline, kes sinna ei sobi. Mind sinna ei võetud. Ta ütles mulle: tegele sellega, mida sa armastad, siis teed sa seda hästi, siis oled sina õnnelik ja ka need, kellele sa seda tööd teed.
Tal oli õigus.
Millest ma uuel euroaastal elama hakkan? Vot dilemmad, trilemmad ja tetralemmad või mis iganes. Süüa tahaks ja üür võiks ka nagu ikka makstud olla, katus ja seinad on talvel kuidagi väga armsad... ja ma olen pagana valiv oma töökohtade suhtes. Rohkem, kui ma arvasin.
---
Ja hoolimata sellest, et olen ringi vaadanud selle näoga, nagu võiksin praktiliselt ükskõik mis töö vastu võtta, meenuvad need ajad, kui töötasin kasutatud mööbli kaupluses. Tutvusin seal Ilonaga, kes nimetab seda poodi siiani "kohaks, kus me ei töötanud". Ma õppisin seal oldud kahe kuuga (ja sellele eelnenud ning järgnenud töötu olemise ajal), et iseennast ei tohi maha salata, et jamaga ei pea leppima, et igaühele ei sobi iga töö (eriti mulle). Et kui ma olen õnnetu, pole sellest kellelgi kasu - ei mul ega tööandjal. Mäletan, kuidas tööbüroost saadeti mind jalatsivabrikusse, kus personalijuht küsis, mida ma olen õppinud, kes ma olen, ja siis püüdlikult seletas, et neil on töölisi vaja küll, aga kui nad minu liinile panevad, olen mina õnnetu ja ka neil on kehvasti, sest liinil on tööline, kes sinna ei sobi. Mind sinna ei võetud. Ta ütles mulle: tegele sellega, mida sa armastad, siis teed sa seda hästi, siis oled sina õnnelik ja ka need, kellele sa seda tööd teed.
Tal oli õigus.
Millest ma uuel euroaastal elama hakkan? Vot dilemmad, trilemmad ja tetralemmad või mis iganes. Süüa tahaks ja üür võiks ka nagu ikka makstud olla, katus ja seinad on talvel kuidagi väga armsad... ja ma olen pagana valiv oma töökohtade suhtes. Rohkem, kui ma arvasin.
kolmapäev, 8. detsember 2010
Valgust pimedasse aega
Nädal tagasi nägin unes, et oli hommik, kell juba 9, aga ikka veel kottpime. Hakkasin siis laulma, laulsin päikse välja. Peale selle oli selles unes veel selliseid kenasid kohti, nagu viiulil lendamine jms.
Täna jõudis kohale arusaamine seosest reaaleluga - nädalavahetusel olid eriti pimedad meeleolud, nüüdseks olen esimesed päiksekiired välja laulnud.
Mõnigi valguskiireke vajab aga veel väljalaulmist - eile oli ühes mu sajast töökohast koosolek ja selgus, et asutuse majanduslik olukord on parasjagu nii kehv (kui mitte kehvem), et uue aasta alguses minuga lepingut ei pikendata. Ülejäänud 98 töökohaga, kus ma siiani ülalpidamist olen teeninud, on umbes sama lugu. Alles jääb kindlalt ainult üks, kus käin 2 tundi nädalas, saan selle eest 500.- ja sõidan sellest summast poole maha, et üldse selleks kaheks tunniks tööle saaksin. Euro (ning uus aasta) tuleb rõõmuhõisete ja kullavihma saatel.
Perspektiivid on paljulubavad - näiteks oodata pool aastat (ja elada niikaua jääpurikat imedes), kuni saabub soe hooaeg, asutuse maj. seisukord paraneb ja mulle tööd ja palka jagub. Või leida senikauaks kusagilt juhutööd. Või saata kõik kukele ja otsida uus täistöökoht... Nojah. Üks võimalus oleks. Aga mul on mingi seletamatu vimm selle elektroonikatehase vastu (mida meil siin naistevanglaks kutsutakse).
Võibolla peaksin hankima endale viiuli ja õppima sellega lendama.
---
Jäi veel mainimata, et läinud nädalal lõppes majutusasutuse administraatori täiendkoolitus uhkelt videotreeninguga. Väga vahva oli. Kui teised hädaldasid, et enda hääl pidi väga imelik ja võõras olema, siis mina ei jõudnud ära imestada kõiki enda näomoonutusi. Ja ma nägin, et minu isa elas täisverelist elu edasi - ma vehklesin kätega täpselt niisamuti tuuleveski moodi, nagu isagi omal ajal.
Kui ma selle spontaanse žestikuleerimise eest raha saaksin, oleksin peagi (euro)miljonär. Keegi teine sellest grupist ei püüdnud niiviisi lendu tõusta, nagu mina...
Täna jõudis kohale arusaamine seosest reaaleluga - nädalavahetusel olid eriti pimedad meeleolud, nüüdseks olen esimesed päiksekiired välja laulnud.
Mõnigi valguskiireke vajab aga veel väljalaulmist - eile oli ühes mu sajast töökohast koosolek ja selgus, et asutuse majanduslik olukord on parasjagu nii kehv (kui mitte kehvem), et uue aasta alguses minuga lepingut ei pikendata. Ülejäänud 98 töökohaga, kus ma siiani ülalpidamist olen teeninud, on umbes sama lugu. Alles jääb kindlalt ainult üks, kus käin 2 tundi nädalas, saan selle eest 500.- ja sõidan sellest summast poole maha, et üldse selleks kaheks tunniks tööle saaksin. Euro (ning uus aasta) tuleb rõõmuhõisete ja kullavihma saatel.
Perspektiivid on paljulubavad - näiteks oodata pool aastat (ja elada niikaua jääpurikat imedes), kuni saabub soe hooaeg, asutuse maj. seisukord paraneb ja mulle tööd ja palka jagub. Või leida senikauaks kusagilt juhutööd. Või saata kõik kukele ja otsida uus täistöökoht... Nojah. Üks võimalus oleks. Aga mul on mingi seletamatu vimm selle elektroonikatehase vastu (mida meil siin naistevanglaks kutsutakse).
Võibolla peaksin hankima endale viiuli ja õppima sellega lendama.
---
Jäi veel mainimata, et läinud nädalal lõppes majutusasutuse administraatori täiendkoolitus uhkelt videotreeninguga. Väga vahva oli. Kui teised hädaldasid, et enda hääl pidi väga imelik ja võõras olema, siis mina ei jõudnud ära imestada kõiki enda näomoonutusi. Ja ma nägin, et minu isa elas täisverelist elu edasi - ma vehklesin kätega täpselt niisamuti tuuleveski moodi, nagu isagi omal ajal.
Kui ma selle spontaanse žestikuleerimise eest raha saaksin, oleksin peagi (euro)miljonär. Keegi teine sellest grupist ei püüdnud niiviisi lendu tõusta, nagu mina...
esmaspäev, 29. november 2010
Klubi
Klubi sai kokku. Jõudis koguni rahvas kaugetelt Kanaari saartelt. Õhtu meeldejäävaim osa olid tüdrukud, neid oli kokku minu lastega 8 (poisse oli ainult 2)! Tõeline naistekas!
Ennustused olid üldiselt soodsad. Lõputu õnn, rõõm ja küllus. Igaühel natuke isemoodi, aga paistab, et maj. lamatised meie prognoose ei riku. Huvitavaim osa oli münditõmbamine meie varanduselaekast, kus kena peotäis eri aegadest ja riikidest pärit münte. Kudzu sai Kreeka 50 drahmi ja Homerose. Kaaren 100 rbl. ja kahepäise (-keelse) kotka. Urvel tuli Leedu sendid ja kappav ratsanik, mõõk püsti (tõenäoliselt prints, loomulikult valgel hobusel). Sol sai järjekindlalt euro tuleku meenemündi, rahana kehtetu, aga see-eest ise tehtud. Ise sain Itaalia 500 liiri, ühel küljel mingi palee, mille ees Castori ja Polluxi skulptuur. Teisel küljel aga oli kena naisterahva profiil, meelekohtadest kasvamas tiivad. Pidi sümboliseerima vabadust ja iseseisvust. Üldse oli see münt olnud esimene seda tüüpi, mis pandud kokku kahest erinevast metallist - keskelt kollane ja äärest valge.
Morgie, sulle võtsin tiba hiljem, kui rahvas lahkunud oli, ka ühe mündi. Said USA 1 sendi, 1988.a vermitud, pääle kirjutatud IN GOD WE TRUST ja LIBERTY, pildil on Lincolni profiil. Tõenäoliselt saad saad sa sellenimelise auto omanikuks. Või siis oled intellektuaalist demokraat ja vabadusevõitleja. Või tutvud sümpaatse habemikuga. Või kasvatad ise endale habeme ja asutad uue jõulureligiooni. Kasvatad habeme ja saad presidendiks? Valik on sinu.
Tänan toredaid külalisi, kes lihtsalt olemasolemisega on minu maja feng shui tundmatuseni muutnud!
Ennustused olid üldiselt soodsad. Lõputu õnn, rõõm ja küllus. Igaühel natuke isemoodi, aga paistab, et maj. lamatised meie prognoose ei riku. Huvitavaim osa oli münditõmbamine meie varanduselaekast, kus kena peotäis eri aegadest ja riikidest pärit münte. Kudzu sai Kreeka 50 drahmi ja Homerose. Kaaren 100 rbl. ja kahepäise (-keelse) kotka. Urvel tuli Leedu sendid ja kappav ratsanik, mõõk püsti (tõenäoliselt prints, loomulikult valgel hobusel). Sol sai järjekindlalt euro tuleku meenemündi, rahana kehtetu, aga see-eest ise tehtud. Ise sain Itaalia 500 liiri, ühel küljel mingi palee, mille ees Castori ja Polluxi skulptuur. Teisel küljel aga oli kena naisterahva profiil, meelekohtadest kasvamas tiivad. Pidi sümboliseerima vabadust ja iseseisvust. Üldse oli see münt olnud esimene seda tüüpi, mis pandud kokku kahest erinevast metallist - keskelt kollane ja äärest valge.
Morgie, sulle võtsin tiba hiljem, kui rahvas lahkunud oli, ka ühe mündi. Said USA 1 sendi, 1988.a vermitud, pääle kirjutatud IN GOD WE TRUST ja LIBERTY, pildil on Lincolni profiil. Tõenäoliselt saad saad sa sellenimelise auto omanikuks. Või siis oled intellektuaalist demokraat ja vabadusevõitleja. Või tutvud sümpaatse habemikuga. Või kasvatad ise endale habeme ja asutad uue jõulureligiooni. Kasvatad habeme ja saad presidendiks? Valik on sinu.
Tänan toredaid külalisi, kes lihtsalt olemasolemisega on minu maja feng shui tundmatuseni muutnud!
neljapäev, 25. november 2010
Vanainimene teatab
Käisin jälle ortopeedi juures, perearst saatis, õlaga ikka. Õla suhtes uudiseid pole, saan jälle veidi ravivõimlemist. Aga küsisin muuseas ka põlve kohta, mis kohati kuidagi ebameeldivalt tunda on andnud. Ja - peale kiiret röntgeni sain imeilusa diagnoosi - mul on kunstlill põlve sees! Ma olen nüüd nagu polkovniku lesk. Artroosiga. Igatahes hakkan nüüd käima miniseeliku ja villaste põlvikutega, et kõik mu kauneid põlvi näeksid! Seda ilu ei või ometi varjata!
Ja imeilusate kunstroosidega põlvedega vanainimene tuletab meelde, et pühapäeval võivad kõik, kes ennast kutsutuna tunnevad, minu poole tulla!
Ja imeilusate kunstroosidega põlvedega vanainimene tuletab meelde, et pühapäeval võivad kõik, kes ennast kutsutuna tunnevad, minu poole tulla!
esmaspäev, 15. november 2010
Pidustused ja bakhanaalid
Niiviisi. Paistab, et keegi ei taha ise edasi sel teemal sõna võtta. Järelikult pean see olema mina. Kuulutan välja järjekordse padjaklubi! Kuna keegi ei ole kuupäevade suhtes ettepanekuid teinud, pakun välja saabuva pühapäeva, 21. novembri. Tulla võib juba alates keskpäevast, sest järgmine päev on tööpäev ja kui me hakkame kogunema alles kell 8 õhtul, on see vist tiba hilja. Pakun süüa ja juua, nii ihule kui hingele.
Kui kellelgi on kaebusi või ettepanekuid, paluks need avaldada siinsamas.
---
Hõi, andke vähemalt teada, kas üldse huvilisi on?
Kui kellelgi on kaebusi või ettepanekuid, paluks need avaldada siinsamas.
---
Hõi, andke vähemalt teada, kas üldse huvilisi on?
neljapäev, 11. november 2010
Nähtamatud Akadeemikud
"Mina mõtlesin, et jalgpall sai alguse siis, kui mingid tüübid vanasti surnud vaenlase pead tagusid," pistis korrapidaja Nobbs (pole kuulsa Nobbsi sugulane).
Keegi köhatas. "Minu arvates on see ebatõenäoline," lausus Hix. "Kui pea ei olnud just kotis või mingi metallkarkassi sees, ja siis on veel kaaluprobleem, sest inimpea kaalub umbes kümme naela ja see peaks jalale kõvast haiget tegema. Muidugi oleks natuke abi sellest, kui pea tühjaks õõnestada, aga lõug tuleb kindlasti traadiga kinni tõmmata, sest keegi ei taha, et talle hambad jalga lüüakse. Mul on mõned pead külmas, kui keegi tahab katsetada. Hämmastav, aga ikka veel leidub neid, kes annetavad oma surnukeha nekromantidele. Maailmas on kummalisi inimesi."
Sel hetkel mõistis surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht, et kuulajaskond ei tule temaga päris kaasa.
*****
Julieti arusaam puhtusest oli sarnane jumalikkusega - see tähendab, et see oli kaootiline, inimesele täiesti mõistetamatu ja seda nägi haruharva.
*****
Tegelikult jäi Julieti tõusmine hautiseleti alt suhteliselt märkamatuks kõigile peale ühe kunstitudengi, kes oli seda vaatepilti nähes peaaegu pimestatud ning maalis palju aastaid hiljem pildi "Ilu tõuseb hernepudruleti alt, saatjaks inglikesed, kes kannavad viinerisaiakesi ja pirukaid". Maali peeti üldiselt meistriteoseks, kuigi keegi ei suutnud mõista, mis kurat õieti selle mõte on. Aga see oli ilus, järelikult ka õige.
*****
"Härra Nap treenib meid ja ma andsin ohjad härra Napi kätte. Ja täna õhtul ei ole ka mingit suitsetamist."
Kostis jahmunud häälekoor ja Ridcully tõstis käe, nõudes vaikust. "Ja tema juhtnöörides öeldakse veel..." Ta uuris lähemalt Napi üsna korratut käekirja ja muigas kergelt. "Ei tohi olla mingit seksuaalset läbikäimist." See avaldus ei toonud kaasa reageeringut, mida ülemkantsler oli oodanud.
"See tähendab seksist rääkimist, jah?" küsis määratlemata uuringute õppetool.
"Ei, see tähendab seksimist käigu pealt," seletas Rincewind.
"Õigus jah, seksist rääkimine on oraalseks."
Bengo Macarona istus, rabatud ilme näol.
*
*****
*
Pratchett. Soovitan soojalt. Kõlbab ka külmalt. Ja laagerdanult, marineeritult, soolatult ning praetult. Tarvitada regulaarselt, nagu arstirohtu ikka. Üledoseerimine on võimatu. Vastunäidustusi pole täheldatud. Kaebuste ja kõrvaltoimete tekkimise korral konsulteerida raamatukoguhoidja või raamatupoe müüjaga.
Keegi köhatas. "Minu arvates on see ebatõenäoline," lausus Hix. "Kui pea ei olnud just kotis või mingi metallkarkassi sees, ja siis on veel kaaluprobleem, sest inimpea kaalub umbes kümme naela ja see peaks jalale kõvast haiget tegema. Muidugi oleks natuke abi sellest, kui pea tühjaks õõnestada, aga lõug tuleb kindlasti traadiga kinni tõmmata, sest keegi ei taha, et talle hambad jalga lüüakse. Mul on mõned pead külmas, kui keegi tahab katsetada. Hämmastav, aga ikka veel leidub neid, kes annetavad oma surnukeha nekromantidele. Maailmas on kummalisi inimesi."
Sel hetkel mõistis surmajärgse suhtlemise teaduskonna juht, et kuulajaskond ei tule temaga päris kaasa.
*****
Julieti arusaam puhtusest oli sarnane jumalikkusega - see tähendab, et see oli kaootiline, inimesele täiesti mõistetamatu ja seda nägi haruharva.
*****
Tegelikult jäi Julieti tõusmine hautiseleti alt suhteliselt märkamatuks kõigile peale ühe kunstitudengi, kes oli seda vaatepilti nähes peaaegu pimestatud ning maalis palju aastaid hiljem pildi "Ilu tõuseb hernepudruleti alt, saatjaks inglikesed, kes kannavad viinerisaiakesi ja pirukaid". Maali peeti üldiselt meistriteoseks, kuigi keegi ei suutnud mõista, mis kurat õieti selle mõte on. Aga see oli ilus, järelikult ka õige.
*****
"Härra Nap treenib meid ja ma andsin ohjad härra Napi kätte. Ja täna õhtul ei ole ka mingit suitsetamist."
Kostis jahmunud häälekoor ja Ridcully tõstis käe, nõudes vaikust. "Ja tema juhtnöörides öeldakse veel..." Ta uuris lähemalt Napi üsna korratut käekirja ja muigas kergelt. "Ei tohi olla mingit seksuaalset läbikäimist." See avaldus ei toonud kaasa reageeringut, mida ülemkantsler oli oodanud.
"See tähendab seksist rääkimist, jah?" küsis määratlemata uuringute õppetool.
"Ei, see tähendab seksimist käigu pealt," seletas Rincewind.
"Õigus jah, seksist rääkimine on oraalseks."
Bengo Macarona istus, rabatud ilme näol.
*
*****
*
Pratchett. Soovitan soojalt. Kõlbab ka külmalt. Ja laagerdanult, marineeritult, soolatult ning praetult. Tarvitada regulaarselt, nagu arstirohtu ikka. Üledoseerimine on võimatu. Vastunäidustusi pole täheldatud. Kaebuste ja kõrvaltoimete tekkimise korral konsulteerida raamatukoguhoidja või raamatupoe müüjaga.
kolmapäev, 10. november 2010
Hüpohondria
Totaalne unekas. Kui saaks, magaksin terve talve lihtsalt maha...
Vaatasin eile üle kõigist oma 3-st töökohast tulevad sissetulekud ja taipasin õudusega, et ainuke kindel töökoht annab mulle 500.- kuus, millest poole sõidan maha, et üldse sinna tööle saada... Ülejäänud kohtades lõpevad aga lepingud selle aasta sees...
Kuidagi väga hõre hakkas äkki... Mis ei ole muidugi midagi uut. Peaaegu kogu oma täiskasvanuelu olen elanud samasuguses ebakindluses. Ma hakkan sellest ära väsima. Ei, valesti ütlesin, tegelikult olen ma sellest surmani tüdinud.
Ja kuna mõistus võib igasuguste olnud ja olevate koleduste peale üles öelda, siis kuulutan ma hüpohondria raviks välja pidustused ja bakhanaalid! See, kes ajab printsi naerma, saab autasu, mis sobib kuningliku meelega! Armas rahvas, kas teil on mingeid eelistusi, millal padjaklubi võiks jälle kokku saada? Esialgu pakun kokkusaamiskohaks jonnaka järjekondlusega jälle oma väikest laudakest!
ps. Kudzu, ma nägin täna unes, et sa olid oma perega minu poole kolinud (mul oli majas küll oluliselt rohkem ruumi). See oli üks tore uni.
Vaatasin eile üle kõigist oma 3-st töökohast tulevad sissetulekud ja taipasin õudusega, et ainuke kindel töökoht annab mulle 500.- kuus, millest poole sõidan maha, et üldse sinna tööle saada... Ülejäänud kohtades lõpevad aga lepingud selle aasta sees...
Kuidagi väga hõre hakkas äkki... Mis ei ole muidugi midagi uut. Peaaegu kogu oma täiskasvanuelu olen elanud samasuguses ebakindluses. Ma hakkan sellest ära väsima. Ei, valesti ütlesin, tegelikult olen ma sellest surmani tüdinud.
Ja kuna mõistus võib igasuguste olnud ja olevate koleduste peale üles öelda, siis kuulutan ma hüpohondria raviks välja pidustused ja bakhanaalid! See, kes ajab printsi naerma, saab autasu, mis sobib kuningliku meelega! Armas rahvas, kas teil on mingeid eelistusi, millal padjaklubi võiks jälle kokku saada? Esialgu pakun kokkusaamiskohaks jonnaka järjekondlusega jälle oma väikest laudakest!
ps. Kudzu, ma nägin täna unes, et sa olid oma perega minu poole kolinud (mul oli majas küll oluliselt rohkem ruumi). See oli üks tore uni.
reede, 5. november 2010
Täna
Täna oli ajaloo kõige õudsem päev. Kuna ma elasin selle ikkagi üle, on lootust, et elu jätkub ka edaspidi.
Tellimine:
Postitused (Atom)