pühapäev, 31. detsember 2017

Numbrivahetus

Pööripäev ehk talve tähtsaim päev on juba olnud. Aga tsiviliseeritud inimestel on kombeks pidada tähtsaks ka kokkuleppelise kalendri aastanumbri vahetust. Olgu siis nii. Ma teen ka kiire üleõla-tagasivaate.

Mis siis oli? Jaanuaris... ei mäleta. Blogi arhiivi ka lapata pole aega. Kui ei mäleta, järelikult pole tähtis. Sama ka veebruariga ja märtsiga. Aprilli ma mäletan - siis sulas lumi lõpuks ära! Mmm... midagi meenub. Eelmisel talvel hakkasime Laglega kristallvaigust ehteid tegema ja kolasime sellega seoses päris palju mööda metsi. Lilli, mida vaiku valada, talvel polnud, küll aga samblaid ja samblikke. Nii see algas.

Mai...? Juuni...? Paistab, et möödunud aasta olulisim tegu on suurima mäluaugu tekitamine. Sellega võiks Guinnessi rekordite raamatusse saada.

Juuli - pidevad hoovihmad, mille vahelt tuli valmis saada 3 suurt skulptuuri Veeriku parki. Töö lõpetasin siiski augusti esimestel päevadel. Juulis ka veel Taga talu kujutalgud - suurepärane seltskond ja terve seljatäis skulptuure. Siis Varbolas käik, pink Rannu mõisaparki, pink Jõgevale. Kooli remont ja selle järgne (või õigemini -aegne) koristus on ka mällu kustumatu jälje jätnud. Septembris sai tehtud kõvasti plaani ja oktoobris löödud kopp maasse. Siis oli vaja kruusa oodata (need 3 nädalat tundusid igavesed) ja siis oli vaja vundamendikraavi sissevarisenud savist puhastada. Niisuguse plastiliiniga ma ei olnudki veel maadenud. Siis... jälle mäluauk. Novembrist ei mäleta midagi ja detsembrist on jäänud meelde õudne kiire kogu aeg. Kuhu mul kiire oli, ei mäleta.

Mida ma tegin läinud aastal esimest korda? Läksin laskmistrenni. Kujutate ette, mina, elupõline spordivihkaja ja sportlane? Mina ei kujuta. Aga olen. Nii absurdne, kui see ka pole.

Maadlesin sellise savihulgaga esimest korda - päris põnev kaevikukogemus.

Tartu Linnavalitsusele sain oma elu suurima tellimuse saetud. Ja Randu sai ka 2 pinki, teine pink ei olnud eespool kirjutades meeles. Peale nende suuremate tööde olid ka mõned väiksemad saagimised.

Esimest korda täiskasvanuelus on lootus, perspektiiv ja lausa teadmine, et ma ei jää kodutuks. Ausalt öelda väga veider tunne. Eeldab ka seda, et ma teen tuleval aastal palju neid töid, mida ma pole kunagi varem teinud - ehitan nimelt.

Sain omale uue perekonna, kelle juures kogu see ehituse - ja koduvärk toimub.

Lapsed said mõlemad täiskasvanuks - poeg küll juba aasta tagasi, aga nüüd on tütar ka 18. Aga nad veel mõlemad koolilapsed, nii et ikka lapsed veel 😊
Suhete plaanis oli päris suuri liikumisi - mõni kauaaegne sõber/sõbranna on kaugenenud, mõni päris uus tutvus on väga lähedale jõudnud. On ka kurbi sündmusi, aga selline see elu ringkäik juba kord on.

Üldiselt - oli hea aasta, kõik võttis ikka palju rohkem aega, kui ma arvestanud olin ja mõnigi algselt sügisesse planeeritud töö lükkus kevadesse, aga väga palju sai ka tehtud. Peaasi, et need aeglased sammud said ikka õiges suunas 😊 Uueks aastaks lubadusi ei anna, kuid plaane on tublisti. Alates muidugi ehitusplaanidest, kolimisplaanidest ja lõpetades tundmatuteks plaanideks jääda soovivatest plaanidest.

Head vana lõppu! Kohtumiseni uuel!

6 kommentaari:

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Üks toimiv ja armastav kärgpere on palju väärt (siinkohal on südame emotikon) :D Et meie uue aasta õnn läks jagamisele, siis nii ongi. sõltume teineteisest ja üksteisest ja ühe rõõm on teise oma. Ilusat uut meile !

Milda ütles ...

Möödunud aasta oli tegus ja kindlasti tuleb 2018 veelgi tegusam, jõudu selleks!

Mann ütles ...

Uuel aastal õnne töös ja isiklikus elus:)! Kaunid taiesed tulevad tarmuka ja tööka inimese käe alt, häid ideid ja tervist selleks!

mustkaaren ütles ...

Palju korralikke ja rammusaid kiva selle aasta kotti!

Futu ütles ...

Õnnelikku ja tegusat uut aastat!:)

konn, lendav konn ütles ...

Igatahes proua kannab:)
HUA!