neljapäev, 21. september 2017

Elumärki

 Augusti lõpuks oli sõbral vaja 3 pinki valmis saada, endal tal jube kiire, kutsus abilisi. Mina sain valmistada pingi tuntud viljaaretajale Hans Küütsile, paiknema hakkab see Jõgeval. Materjal künnapuu.
 Pink eestpoolt...
 ... ja tagantpoolt.
 Kõrval tegid tööd Andres, Vambola ja lõpuks ka Martti ise. Nende teosed on siin:


 Aeg-ajalt käisime Taga Talus toimetamas, pisut augustilõpuvalgust sai endale talletatud.



 Kuna mulle oli kätte juhtunud suurepäraseid künnapuujuppe, saagisin paar sõnajalga ja konna. Kui kellegi selline taim ehk loom puudu on, võib julgelt küsida. Sobib ka kingituseks. Kujukesed on piisavalt väiksed, et neid sülega tõsta jõuab.







 Laglel läks ka hammas verele ning minu kõrval sai saetud väike sõnajalg, vahtrapuust. Sellel kujukesel on juba uus omanik.


 Suure saepurutegemise vahepeal oli vaja käia ka Võhmas laadal. Laadapilte mul kahjuks pole. Laadal oli hall ja märg, õnneks seltskond hea (meil ikka oma aalujate nurgake), nii et kurta pole millegi üle. Taimelaat on hirmus lõks. Kuna mul omal hetkel arendatavat aeda pole (armsamad olen juba Taga tallu kolinud, ülejäänud on vabal pakkumisel), siis toore jõuga hoidsin ennast taimelettidest eemal. Peaaegu oleksin ühe tubase sukulendi ostnud, aga õnneks tuli mõistus õigel hetkel tagasi - mul ei ole ka toataimede jaoks siin sentimeetritki vaba ruumi enam. See-eest käisime kohaliku kirbuturul ning Lagle sai endale turvakingad.

Võhmast tagasi tulema hakates läks ilm ilusaks, mahedaks. Põikasime möödaminnes sisse Kolga-Jaani, mis on ootamatult armas väike asula. Ja Meleski klaasivabrku juures tegime peatuse. Pilte hakkasin tegema alles alates Tamme paljandist Võrtsjärve ääres. Sellel fotol on ühiselamu.

 Klammerduja

See sügis on eriti pihlamarjapunane
 Pärn püsib kõigele vaatamata. Kas ta kõrgust ei karda?
 Silmapiir sai kogemata viltu
 Enne kojujõudmist tulime läbi Sikamäelt, kus on mu esivanemate hauad. Sikamäe lähistel oli selline põld.
 Tatar
 Siit saab head tumedat mett, põnevalt tatramekilist.
 Aga see sügis! Üks pilv ajab teist taga, annaks ometi kuiva! Vägisi meenub Põhja-Tallinna laul sõnadega: tulen ja lähen ja tulen ja lähen ja kõik on ikka veel siin. Pilved tulevad ja lähevad, aga uputus on ikka veel siin.
 Pilve-eelne vaade Laguja mäelt. Haruldane päikselaik on pildile jäänud.
 Titeuudiseid on ka 😊
Taga Talus on värske Vurr. Täitsa õige nimi on saanud, veereb väsimatult ringi, ketrab kõvasti vurinal nurru ja vurrud on tal vägevad.
 Lapsuke on armas, silmi temalt ära ei saa.
 Peale vägevat ringiketramist on lapsuke väsinud.
 Kõige lõpuks sain veel saepuru tehtud - igikõvaks kuivanud saarepuust. Tundmatut tõugu kala.


Üks poolik töö sai ka lõpetatud. Kass sai siledamaks ning tervitab tulijaid Taga talus. Pilt näpatud Taga talu blogist.

Nii. Palju pilte, vähe juttu. Ausalt öelda ma ei mäletagi enam, mis selle viimase kuu aja jooksul juhtunud on. Hea, et mõni piltki sellest ajast on.

7 kommentaari:

mustkaaren ütles ...

September on ja kuidagi pikk olnud.
Sõnajalad on sul vaimustavalt ilusad!

algusestpeale ütles ...

Sa oled selle suvega väga palju jõudnud, ja jõudu ikka, et edasi jaksaksid :)

Lendav ütles ...

Jaksu tarvis, tänan! Järgmine saagimine on käsil, ehk nädala pärast on juba pildistamiskõlbulik :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Sa oled ise ka nagu üks vurr (vurr-vurri-vurri). Need pisikujud on kuidagi eriti armsad. Loodan neile tahtjaid, sest kuidas need inimesed muidu ilma elavad.

kristallkuul ütles ...

Pildid teie ilusatest töödest teevad alati tuju heaks.

Käisin laupäeval Rosmal lõpuks õpetaja pinki vaatamas ja sellel istumas. No küll oli nunnu.
Hästi armas oli veel see, et kui pingi juurde jõudsin, oli keset pinki maandunud üks kirju liblikas. Võtsin seda kui märki Virgelt, sest ka pingi otsale saagisid ju liblika.

Aitäh :)

Milda ütles ...

Sõnajalakuju teemat tahaks küll arutada ja pingid on nii vinged!

Lendav ütles ...

Sõnajalakuju teemat võib vabalt arutada, võta aga ühendust!